Kasutades Eesti soodsat asendit Venemaa ja Lä-Eur vahel tegeleti vahenduskaubandusega, müües vene päritolu kaupu (karusnahad, vaha jm) edasi saksa kaupmeestele või viidi ise Põ- ja Lä-Eur turgudele. Haldusjaotus muinasaja lõpul: teatud piirkonna külad moodustasid enesekaitse eesmärgil suuremaid haldusüksuseid – kihelkondi (kihl – lepe). Muinasaja lõpul oli Eesti alal khk ~45. Khk-d omakorda moodustasid välisohu kasvades maakondi. Suuremateks ja rahvarohkemateks mk-deks olid Sakala, Ugandi, Virumaa ja Saaremaa, kus igaühes oli arvatavasti umbes 3000 adramaad (adramaa – ühe adraga üles haritav maa; ühe perekonna valduses olev maavaldus). Neist veidi väiksemad (1800 – 2400 adramaad) olid Revala, Harju-, Järva- ja Läänemaa. Kuigi kogu Eesti ala hõlmava riikluseni muinasaja jooksul ei jõutud, siis võis siiski märgata mk-de vahel teatud ühistegevuse tendentse. Henriku Liivimaa kroonika
külje alla vaid mantel, kannatama tühja kõhtu ja janu. Palju aega kulus relvadega harjutamiseks. Kui kannupoiss sai 21 aastaseks, pidi ta oma patrooni ees sooritama katsed, kus pandi proovile tema kehaline jõud, osavus, vastupidavus ja relvade käsitlemise oskus. Seejärel määrati kindlaks rüütliks löömise kuupäev. 5. KOLMANDA SEISUSE KASVATUS 5.1. Linlase kasvatus 13. sajandi keskpaik on Euroopa linnade õitsenguperiood, mil vanad roomlaste linnad muutuvad rahvarohkemateks ja tekib ohtralt uusi linnu valitsejate ja piiskoppide residentside ümber ja kaubateede ristumiskohtadesse. Kujuneb välja linnaõigus, kõige iseseisvamad olidgi vabalinnad, kelle kodanikud asetsesid skaalal kuskil aadliku ja talupoja vahel. Linlaste eliit on kaupmeeskond ja käsitööliskond. 5.1.1. Kaupmehe kasvatus Varasel keskajal ei peetud kaupmeestest eriti lugu neid peeti kasuahneteks, petjateks ja liigkasuvõtjateks, kuid just kaupmeeskond rõhutas ausust, hindas kõrgelt ausõna,
annaabi.ee 
