olulist ühiskondlikku rolli väljendades kandja kuuluvust, seisust, vanust, kandja meeleolu. Rahvarõivas arenes külale ja piirkonnale omaste moereeglite kohaselt, traditsioone ja tavasid järgides. Kuna muutuste tempo oli aeglane, näib külarõivastus tagasivaates traditsioonilise ja püsivana. Kõige kiiremini võttis muutusi vastu pühapäeva- ja peoriided. Selliseid maarahva kehakatteid hakati Euroopas kandma 14. sajandil. Paraku siis (ja nii kuni 18. sajandini välja) olid need rõivad pigem kesk- ja kõrgklassi kantavate riietusstiilide lihtsustatud koopiad. Paljudes Euroopa riikides kehtisid koguni seaduses sätestatud ettekirjutused, mis piirasid rahvariietel kasutatavaid kaunistusi ja keelustasid luksuslikke materjale. Seda selleks, et maarahvast ja talupoegi oleks lihtsam eristada kõrgemast klassist pärit inimestest. Eesti rahvarõivaste algusaega on raske vaadata, sest andmeid leidude näol on vähe. Pigem saab järeldusi teha keelest, mida räägime
Kõik terviklikku rõivakomplekti kuuluvad esemed ei olnud tööl kohustuslikud - eesti naiste igapäevaseks töörõivaks suvisel ajal oli vaid särk sellele köidetud vöö ja põllega. Peamiselt erinesid tööl kantud riided piduriietest materjali ja kaunistuste poolest. Erinevusi lõikes tuli harva ette, särgile tehti vaid lihtsad ilma värvlita varrukad - lihtkäiksed, avasuukäiksed. Eesti rahvarõivaste hulgas kohtab mitmeid esemeid, mida ei peetud pidulikeks ja kanti ainult töö juures. Linasest riidest naiste ja meeste ühine suvine ülerõivas rüü oli eelkõige tööriie, samuti Mulgimaal kantud pelts - pikk-kuuega materjalilt ja lõikelt ühtiv kaunistusteta lühike kuub. Töörõivad õmmeldi linasest või takusest, talveks ka poolvillasest riidest ilma kaunistusteta. Naistel püsis lihtne takune või linane valge või puukoortega tumedaks värvitud, hiljem ka potisinine tööseelik kuni linnamoele üleminekuni
nii, nagu see oli kombeks nende isa kihelkonnas. · Just see ühtekuuluvust tähistav sümbolsisu sai rõivakandmise edaspidise väärtustamise aluseks. · Tänasel päeval peetaksegi rahvariiete all silmas eelkõige 19. sajandi esimesest poolest pärinevaid pidulikke riideid · Ehteid ei kantud ainult ilu pärast. Need pidid kaitsma kurjade jõudude eest.Ümber keha seotud vöö pidi tegema tugevaks ja hoidma haiguste eest. Eriline kaitsev omadus usuti olevat kinnastel. Neid kanti mõnikord ka suveti vöö vahel. Rõivastust külas mõjutas otseselt talupoja elurütm ja selles vahelduvad töö-, puhke- ja pidupäevad. Rõivad jaotati vastavalt sellele kolme ossa: · pidulikud rõivad ehk seisuriided, mida kanti vaid pidulikel puhkudel, hoiti hoolega ning pärandati sageli lastelegi. · käimise rõivad ehk käimariided vähempidulikeks käikudeks · töörõivad ehk pidamise riided, mida kanti iga päev ja mis tehti
sajandi algupoolel. Tänasel päeval peetaksegi rahvariiete all silmas eelkõige 19. sajandi esimesest poolest pärinevaid pidulikke riideid. Eesti rahvariided väljendasid teatavas mõttes seisuslikku ja rahvuslikku kuuluvust; lisaks sellele kujutasid nii argi- kui ka piduriided endast keerulist märkide süsteemi, viidates nii kandja sotsiaalsele seisundile, perekonnaseisule kui ka eale. Rahvariided jaotati üldiselt kolme ossa: 1. Pidulikud rõivad (kanti vaid pidulikel juhtudel, mis pärandati põlvest põlve); 2. Käimise rõivad (peamiselt kanti vähem pidulikeks käikudeks); 3. Igapäevased töörõivad (olid tehtud halvemast materjalist ja ilma kaunistusteta). Peamiselt valmistati rõivaid kodukootud villasest või linasest kangast. Suurem osa rõivastusest oli kaua aega värvimata. Villased pealisrõivad olid valdavalt pruunid või mustad ning linased riided pleegitati valgeks.