kujunemisloos esikohal isa.Viieaastaselt õppis Anna lugema. Oma kuuendast eluaastast mäletab Anna Haava isa talveõhtutel peretoas ,,Kalevipoega" ette lugemas. Anna ei saanud sündides nii tugevat tervist kaasa, nagu osutab hädaristimist põhjustanud haigestuminegi. Talupere kollektiivi sissekasvamisel jäi ta füüsiliste võimete poolest vanema õe varju. Eriti raskesti mõjus tütarlapsele õe ja ema häbenemine tema pärast, kui ta kaheksa-aastasena kirikus suures rahvamurrus ära minestas. Õde nuttis kartusest, et minestamist võidakse pidada langetõveks. Anna palus salaja jumalat, et ta ära surra saaks. Aga Anna pani ennast omal viisil maksma. Ta oli püüdlik vanemaid abistama nii hanekarjusena kui muidu käsualusena ja kuulis rõõmuga enda kohta lausutud tunnustust, et ta olevat ,,lahke jalaga" . Nagu tavaliselt 19. sajandi Eestimaal, nii hakati ka Haavakivil laste koolipaneku peale mõtlema nende kümnenda eluaasta paiku. Saksa keele
kindlal teemal. Oma katstuses „Üksindusest“ Montaigne annab lugejale selge pilti, ja tema arvamus on arusaadav : tema näeb üksindust positiivsena. Tema kirjutab: „Kanname oma ahelaid kõikijal kaasas: pole täieliku vabadust, aina pöörame vaate selle poole tagasi, mille oleme maha jätnud; me mõtted on seda täis. «...» Nii tuleb seda siis tagasi juhtida ja koju tuua iseendasse: see on tõeline üksindus, mida võib nautida niihästi linna rahvamurrus kui kuningate õukonnas; kuid laudsamalt on see nauditav siiski eralduses.“ Montaigne (1984: lk nr 334) Samal ajal Montaigne’i seisukohal tõeline üksindus kui nauding on kõikidest sõpradest, lähedasest, perekonnast loobumine : „Nüüd aga, kui võtame ette elada ükski ja olla ilma seltsist, siis tehkem, et rahuldus oleneks meist endist; vabastagem end kõigist sidemeist, mis meid kinnitavad teiste külge, saavutagem enda üle see võit, et võiksime
mõjustada. PUBLIK - organiseerimata inimhulk, mis on kogunenud teatud laadi elamuste ootuses või huvist teatud nähtuste, sündmuste või teadete vastu. Ühiste ootuste ja samade stiimulite toimel võib publikus tekkida psüühiline nakatumine, tõusta emotsionaalne pinge, kujuneda solidaarsustunne ja olukorra ebaadekvaatne tajumine, mille tulemusel publik võib üle kasvada rahvamurruks. 7. Rahvamurd, selle tüübid, inimese käitumise iseloomustus rahvamurrus RAHVAMURD - rohkearvuline vahetus psüühilises kontaktis olevate inimeste organiseerimata hulk, kes spontaanselt reageerib samadele stiimulitele ühesuguse emotsionaalse käitumisega. Rahvamurru hulka sattunud inimest iseloomustab: 1) individuaalsuse osaline kadumine, mistõttu kasvab sisendatavus ja jäljenduslikkus; 2) olukorra ratsionaalse analüüsi ja enesekriitilisuse vähenemine; 3) solidaarsustunne r-ga, mis vähendab kõlblus- ja õigusnormide järgimise tähtsust;
tasa ja kuningas oli väga kahvatu. Kuningas tungis rahva hulgast läbi ja ilma maskita, pihtkuue lindid vaevalt seotud, lähenes ta kuningannale ning ütles erutusest moondunud häälel: «Madame, palun, mispärast ei kanna te teemantehet, kuigi te väga hästi teate, et selle nägemine oleks mulle rõõmu valmistanud?» Kuninganna vaatas ringi ja nägi kardinali, kes seisis eemal, kuratlik naeratus huulil. «Kõrgus,» vastas kuninganna ärritatud häälel, «ma kartsin, et rahvamurrus võiks nendega õnnetus juhtuda.» «Sellega tegite suure vea, madame. Kinkisin need ehted teile selleks, et te neid kannaksite. Kordan teile, te tegite suure vea.» Ja kuninga hääl värises vihast, kõik vaatasid ja kuulasid hämmastunult, kuigi ei mõistnud, mis on lahti. «Kõrgus,» ütles kuninganna, «teemantehe on Louvre'is, ma võin kellegi sellele järele saata ja Teie Kõrguse soov täidetakse.» «Tehke seda, madame, tehke seda nii ruttu kui võimalik, sest ballett algab tunni aja
t ulnud laternat kaasa tuua. Hakati siiski välgu-valgusel kaevama ja saadeti üks mees poole miili kaugusele kõige lähemasse majja laternat laenama. Kaevati ja kaevati mehemoodi. Läks kole pimedaks, hakkas vihma sadama, tuul vuhises ja tuhises, välku lõi järjest eredamini ja kõu mürises. Inimesed aga ei hoolinud sellest midagi, nii kangesti olid nad ametis. Kord oli kõik näha -- iga asi ja nägu suures rahvamurrus, ja hauast välja paisatud labidatäied mulda -- ning järgmisel silmapilgul kadus kõik pimedasse ja näha polnud mitte midagi. Viimaks oli kirst välja kaevatud, hakati kaant lahti kruvima. Uus trügimine ja rüselemine ja kaelte õieliaja-mine, et ometi natukegi näha. kole oli see ses pimeduses. Hines tegi mu randmele hirmsasti haiget, rebides ja sikutades; usun, tal polnud enam meeleski, et mind oli olemas; nii ärevil oli ta: otse hingeldas.
minema kihutada. Tsirkus hakkas õpilaste meeltesse kinni. Tsirkus hakkas Indrekugi meeltesse kinni, nagu oleks lõhnas. mida ta siin tundis, ja muusikas, mida kuulis, pisut igaviku hõngu ja helinat. Tsirkuses hoovas mingisugust seletamatut uima, mis pani poisid nagu purju. Indrekki aimas seda uima, kuigi oli seal käinud ainult mõned korrad. Esimesel korral läks ta härra Mauruse kingitud piletiga tingimusel, et ta võtab kaasa härra Voitinski ja kaitseb teda rahvamurrus, et see teda vaimustushoos ära ei tallaks, sest härra Maurus ei võinud muidu, kui pidi maksku mis maksab ka Voitinskile näitama eesti vürsti. Juba tsirkuses endas muutus härra Mauruse seisukord sagedasti raskeks, sest teda ümbritsevad poisid sattusid sedavõrt vaimustusse, et kisal ja käral polnud lõppu ega piiri. Küll oli härra Maurus neile aegsasti mitmel korral seletanud ja ka demonstreerinud, kuidas
annaabi.ee 
