Neid mõisteid vajatakse, et kirjeldada tekstide omavahelisi genuiinseid seoseid. Selline tekstide omavaheline seotus tuleneb rahvaluule kui iseseisva kultuurivaldkonna eripärast - tekstide võimest püsida vaid paindlikult muutudes. Kuuldes mõnd muinasjuttu või anekdooti tunneb kuulaja selle ära ("kas sa tead seda anekdooti, et...?", "kas sa oskad seda mängu...?"). Kui ühe loona tuntud, kuid erinevaid esitusi tekstidena omavahel võrrelda, siis selgub, et need ei kattu - rahvaluuletekstid ei ole omavahel originaali ja koopia suhetes, kuigi tegemist võib olla sama looga (rahvaluuleteaduses: teksti põhikujuga). Rahvaluuleteksti stabiilsuse iseloomustamiseks kasutatakse mõistet tüüp -- s.t võimet paindlikult muutudes säilitada siiski oma põhikuju. Iga konkreetne tekst kui traditsiooni avaldumine kuuldaval-nähtaval moel on variant. Järgnevalt on toodud kaks näidet, mis kirjeldavad mängu üht osa -- dialoogi kahe mängija vahel: 1. Nõelamüüja: "Tere!"
Kehalisus tuleb eelkõige ette karistamisel. Orjuse probleemi on käsitletud õilsama ja kaunimana, kui see on. Nt vaim peab tugev olema, siis peab keha kauem vastu. Selle valguses vaadeldakse USA lõunaosariikides toimunud mustanahaliste ekspluateerimist. Klassikalised orjuse narratiivid on sellele üles ehitatud, nt „Onu Tomi onnike”. Romantismiajastu kirjandusest pole leida palju orjuseteemalisi tekste – tsensuur. On tekstide korpus, mida lugedes saame sellest teada: rahvaluuletekstid 19.saj II poolest. Sealt on pärit põhimotiivid, mida kasutatakse, kui sellest teemast räägitakse. Motiivid: talupoja peksmine, mõisa ülekohus, tahe/iha mõisast ära pääseda, seal räägitakse orjaaja hirmudest, pilgatakse ja kritiseeritakse mõisa käsilasi. Külamees põllul, kolmainsus: ühel tasandil on hobune, ader ja kündja. Inimene paigutataksegi loomaga ühele tasandile. Muidugi osutatakse orjanduslikule korrale läbi mõisniku-talupoja suhte
annaabi.ee 
