gused) eelnevalt kinnitanud. 21. juunil 1940 ametisse määratud “valitsused” astusid tagasi ja nende asemele määrati peaaegu eranditult Kommunistliku Partei liikmetest koosnevad Rahvakomissaride Nõukogud. ÜK(b)P Keskkomitee Poliitbüroo oli ka nende koosseisud eelnevalt kinnitanud. Eesti lõplik sovetiseerimine toimus 1940. aasta augustist kuni 1941. aasta suveni. ÜK(b)P Keskkomitee Poliitbüroo otsuse ja NSVLi kaitse rahvakomissari Semjon Timošenko korral- duse alusel reorganiseeriti Eesti sõjavägi (nagu ka Läti ja Leedu sõjavägi) 1940. aasta augustis 6 Punaarmee territoriaalseks laskurkorpuseks ja see allutati Punaarmee komissaride kontrol- lile. Eestis (nagu ka Lätis ja Leedus) kehtestati 1940. aasta hilissügisel NSVLi rahasüsteem ning Vene NSFV kriminaal-, tsiviil- ja kohtumenetluse koodeksid. Kohalikud omavalitsused sovetiseeriti 1941
aastal 14. mail vastu ühismääruse nr 1299-526ss, mis kinnitas ,,Direktiiv sotsiaalselt võõra elemendi väljasaatmise kohta Balti liiduvabariikidest, Lääne-Ukrainast, Lääne-Valgevenest ja Moldaaviast" eriasumisele saatmise läbiviimise kohta. Toimuvat koordineerima määrati NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi rahvakomissar Vsevolod Merkulov, tema asetäitja Ivan Serov ja NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissari asetäitja Viktor Abakumov. Operatsiooni asusid läbi viima nn ''troikad'', mis olid kolmest isikust koosnevad komisjonid. Eesti NSV juhttroikasse kuulusidiikliku julgeoleku rahvakomissar Boris Kumm, siseasjade rahvakomissar Andrei Murro ja EK(b)P KK I sekretär Karl Säre. Kogu Eesti ulatuses juhtisid küüditamist NKVD Operatiiv staap, mille juht oli Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi rahvakomissar Boris Kumm ja liikmeteks Eesti NSV Riikliku
Kommunistlik (bolsevike) P *Ettevõtted riigi kontrolli all *Ettevõtted riigi kontrolli all (4-aasta *Riiklik terror/poliitiline ter *Tööpuuduse vähendamiseks suured plaanid) - NKVD (julgeolekuasutus) riiklikud tööd *Demokraatilike vabaduste piiramine (Siseasjade Rahvakomissari *Salapolitsei (poliitiliste vastaste vastu) -rassilise puhtuse tahamine (eraelu - GPU (Riiklik Poliitvalitsus *Koonduslaagrid kontrollivad seadused) - küüditamine: vangi- ja *Tsensuur ajakirjanduses *keelustati teised parteid ja parlament koonduslaagrid GULAG (ku *Tööandjad ja töövõtjad - *veriselt kõrvaldati natsipartei ja poliitilised vastased)
See tal aga siiski ebaõnnestus ning ta saadeti 1907. aastal Põhja-Siberisse eluaegsele asumisele. Sealt põgenes ta aga peagi. kasutades juba uue abikaasa Natalja Sedova perekonnanime "Sedov" ning asus elama Austria-Ungari pealinna Viini, kuhu ta jäi kuni Esimese maailmasõjani. Tegevus Oktoobrirevolutsioonil • Pärast Ajutise Valitsuse arreteerimist moodustatud Rahvakomissaride Nõukogus sai Trotski Välisasjade Rahvakomissari (st välisministri) koha. Järgnevate kuude jooksul ehitas Trotski oma liitlastega sisuliselt üles Punaarmee. Märtsis sai ta ka ametlikult Punaarmee juhiks ning hakkas selle tegevust suhteliselt edukalt koordineerima. Tegevus punase terrori ja sõjasündmuste ajal • Kritiseeris Trotski Jossif Stalini tegevust, oli ka tema tegevus nõukogude võimu algusaastatel suunatud kõigi meetodite ja võimalustega võimu säilitamisele ning vastaste hävitamisele.
PAKTI SÕLMIMINE 1939. aasta suvel asusid Nõukogude Liidu ja Saksamaa juhid mittekallaletungilepingut välja töötama. 22. augustil teatasid Nõukogude ajalehed, et nüüdsest on NSV Liidu välispoliitika esmatähtis ülesanne parandada suhteid Saksamaaga. Maailmas mõjus see teade pommuudisena. Juba järgmisel päeval saabus Moskvasse Saksa välisminister Ribbentrop. Pärastlõunal algasid tema läbirääkimised Nõukogude Liidu välisasjade rahvakomissari Molotoviga. Läbirääkimistel ei arutatud mitte ainult mittekallaletungilepingut, vaid ka sellele lisatavat salaprotokolli. Salaprotokolliga pidid Saksamaa ja Nõukogude Liit jagama Euroopa mõjupiirkondadeks. Sakslased soovisid jätta Leedu ja Lõuna-Läti endale, loovutades Põhja-Läti ja Eesti Nõukogude Liidule. Nõukogude Liit nõudis endale ka Lõuna-Lätit. Saksa pool nõustus sellega. Pärast keskööd pakt allkirjastati. Sellest
Elatustaseme langus. Rahvareform. Tulevad rublad. · Kultuuris Kooliprogrammi täiendati kohustusliku õppeprogrammiga (venekeel, NSV ajalugu). Raamatute hävitamine. Mälestussammaste hävitamine. Teatri lavale tulid ainult vene kirjanike teosed. 1941-44 Seadusandlikuks võimuorganiks sai Ülemnõukogu, mis moodustati riigivolikogu ümbernimetamise teel. Täidesaatvat võimu teostas Rahvakomissaride Nõukogu, kuhu kuulus 13 rahvakomissari. Nõukogu esimeheks sai kommunist Johannes Lauristin. Konstitutsioon sätestas kommunistliku partei juhtiva osa ühiskonnas. Seni formaalselt iseseisev EKP muudeti ÜK(b) P osaks. EK esimeseks sekretäriks sai Karl Säre. 4. Majandus (tööstus, põllumajandus) okupatsioonide ajal Ümberkorraldused majanduses algasid riigistamisega: natsionaliseeriti nii tööstus- ja transpordi ettevõtted, kui ka kaubandusfirmad ja rahaasutused. Erakätesse jäid vaid
Martin Raudsepp Hukkamised 7 1940.-1941. aastal mõisteti Eestis tegutsenud eritribunalide poolt surma vähemalt 300 isikut, umbes pooled neist enne sõja algust. Enamik mahalaskmisi toimus Tallinnas või selle ümbruskonnas. Näiteks:Surmamõistetute hukkamine Tallinnas 23. juunil 1941. Surmamõistetud vahialused viidi julgeoleku rahvakomissari Boris Kummi või tema kummagi asetäitja kirjalikul korraldusel kolmest või enamast vangist koosnevate gruppide kaupa üldvanglast nr 1, Pagari tänava sisevanglasse. Vangid võttis vastu sisevangla ülem ja komandant valvemeeskonnaga. Surmaotsuse täideviimise juures olid ENSV RJRK 1. 2. ja 3. osakonna ülemad. Mahalaskmiskomandot juhtisid sisevangla komandant A. Brenner ja RJRK 3. osakonna ülem Sergei Kingissepp. Hävituspataljonid Eestis olid peamised inimeste hukkajad.
25. oktoobril Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu juurde asutatud Sõja-Revolutsioonikomitee eesotsas Trotskiga, mille ülesandeks oli nõukogu kaitsmine, muutus bolsevike võimuhaaramise oktoobrirevolutsiooni staabiks. Lenin varjas ennast sel ajal Petrogradis konspiratiivkorteris. Võimuhaaramise käiku 6. 7. novembril juhtis Trotski. Pärast Ajutise Valitsuse arreteerimist moodustatud Rahvakomissaride Nõukogus sai Trotski Välisasjade Rahvakomissari koha. Järgnevate kuude jooksul ehitas Trotski oma liitlastega sisuliselt üles Punaarmee. Märtsis sai ta ka ametlikult selle juhiks ning hakkas selle tegevust suhteliselt edukalt koordineerima. Trotski osales ka Brest-Litovski rahu sõlmimisel. Tema poliitika oli äärmiselt originaalne: ta esitas oma kuulsa fraasi: "Ei sõda ega rahu!" ning püüdis sakslasi ja austerlasi segadusse ajada ning aega võita. Lõpuks sai
,,Manifest kõigile Eesimaa rahvastele" ja Eesti Demokraatlik Vabariik kuulutati välja 24. Veebruaril Tallinnas. Moodustati Eesti ajutine valitus, peaministriks sai K. Päts. Pärast Tartu rahulepingu allakirjutamist 2. Veebruaril 1920 tunnustas Venemaa esimesena de jure Eesti Vabariiki. Eesti iseseisvus jäi aga lühikeseks. 1930ndate aastate lõpus valmistusid suurriigid uueks maailmasõjaks. 23. augustil 1939 sõlmisid Saksa välisminister J. von Ribbentrop ja NSV Liidu välisasjade rahvakomissari V. Molotoviga alla mittekallaletungipaktile ja selle salajasele lisaprotokollile. Salaprotokolliga jagati Ida-Euroopa mõjusfäärideks. Eesti, koos teiste balti riikidega jäi NSV Liidu mõjusfääri. Teise maailmasõja lõppedes okupeeris Nõukogude Liit Eesti. Kuna NL oli sõja võitjariik, siis Eesti ja teiste Balti riikide iseseisvust ei taastatud. Osana Nõukogude Liidust kehtisid Eestis Nõukogude seadused. Viidi läbi
Otsustati ka korraldada maareform, natsionaliseeriti suurettevõtted ja pangad. 6. augustil rahuldas NSV liidu Ülemnõukogu ,,eesti rahva palve" ja inkorporeeris Eesti NSV Liidu koosseisu. Sellega oli anneksioon teostunud. Muudatused jätkusid. Riigivolikogu muudeti ENSV Ülemnõukoguks, millel puudus seadusandlik võim saadikute ülesandeks oli kiita heaks Moskvast tulevad korraldused. Valitsus muudeti Rahvakomissaride Nõukoguks, kuhu kuulus 13 rahvakomissari. Esimeheks valiti kommunist Johannes Lauristin. Eesti Kommunistliku Partei liikmete arv kasvas kiirelt 130-lt 3700-le. Eesti NSV-s pandi maksma stalinlik konstitutsioon ja Nõukogude seadused. Politsei asendati Tööliste ja Talupoegade Miilitsaga. Eesti sõjavägi reorganiseeriti Punaarmee 22. territoriaalseks laskurkorpuseks. Teostati maareform, natsionaliseeriti tööstus- ja transpordiettevõtted, kaubandusfirmad ja rahaasutused, samuti suuremad elumajad
väljasaadetuteni jõudis, tõid nad kuuldavale rõõmukisa. Mõne minutiga pakkis Stalin oma asjad kokku. Pealinna jõudnud, valiti ta Venemaa komitee keskbüroo ning ,,Pravda" toimetuse juhatuse liikmeks. 1919.a märtsis abiellus Stalin noorukese Nadezda Allilujeviga. Nadja oli oma aja tütarlaps, kes tahtis kuuluda nende hulka, kes ehitavad üles uue Venemaa. Nad asusid elama Kremlisse. 1921. aastal sündis neil poeg Vassili. Stalin oli muutunud parteile hädavajalikuks. Lisaks rahvusasjade rahvakomissari kohale sai temast Tööliste ja Talupoegade Inspektsiooni rahvakomissar, mis andis talle täieliku võimu kuberneride üle ning muutis ta bürokraatiasüsteemis väga võimsaks. 1922. aastal sai Stalinist Kommunistliku Partei peasekretär. Kuigi see ei olnud poliitiliselt mõjuvõimas ametikoht, oli sellel üks suur eelis nimelt kuulus peasekretäri pädevusse kaadripoliitika. See tähendab, et Stalini ülesannete hulka kuulus riigi tähtsamate ametnike
järgult muutusd puhastused märkamatult poliitiliseks. Selle algust märgib Stalini põhilise rivaali Kirovi tapmine 1934. aastal. Järgnes rida näidiskohtuprotsesse mõjuvaimate parteitegelaste kõrvaldamiseks. Puutumata ei jäänud ka tavainimesed, kellele pidas jahti NKVD. Kolmandal protsessil 1938. a. oli järg käes Buhharinil, Rõkovil ja Jagodagal. Ära ei unustatud ka sõjaväge 1937. a. lasti maha kaitse rahvakomissar ja kodusõja kangelane marssal Tuhhatsevski. Tapeti ka kõik 11 rahvakomissari asetäitjat ning 75 kaheksakümnest Kõrgema Sõjanõukogu liikmest. Üleüldse leidsid oma lõpu ligi 300 000 inimest ja laagritesse saadeti 7 miljonit. 8 3.1 "Uue inimese" loomine Puhastuse teine etapp oli n-ö "nõukogude inimese" loomine. Bolsevikute arusaamist järgi oli revolutsiooni eesmärk uut tüüpi parem inimene. Keegi, kes on kollektiivsem ja osaleb avalikus elus. Seda inimest asuti kohe agaralt looma. Esimene valdkond mis ette võeti, oli perekond
riikide vallutamist. 2. Molotov-Ribbentropi pakt 1939. aasta suvel asusid NSV Liidu ja Saksamaa juhid mittekallaletungilepingut välja töötama. 22. augustil teatasid Nõukogude ajalehed, et nüüdsest on NSV Liidu välispoliitika esmatähtis ülesanne parandada suhteid Saksamaaga. Järgmisel päeval saabus Moskvasse Saksa välisminister Ribbentrop. Pärastlõunal algasid tema läbirääkimised NSV liidu välisasjade rahvakomissari Molotoviga. Läbirääkimistel ei arutatud mitte ainult mittekallaletungilepingut, vaid ka sellele lisatavat salaprotokolli. Salaprotokolliga pidid Saksamaa ja NSV Liit jagama Euroopa mõjupiirkondadeks. Lepingu ametlik sõlmimis kuupäev on 23. august 1939. Lepingu avalik osa oli see, et Saksamaa ega NSV liit ei ründa üksteist 10 aasta jooksul. Lisaprotokoll, mida hoiti ranges saladuses, jagas Euroopa kaheks, millest ühe
Juuni algul puhkenud relvakokkupõrge kujunes tõsiseks sõjaliseks konfliktiks. Neli päeva kestnud raskes heitluses Võnnu all surus Rahvavägi von der Goltzi rügemendid tagasi. Võnnu vallutamispäeva 23. juulit hakati hiljem tähistama kui võidupüha. Kurss rahule 1919. aasta suvel, mil võitlus toimus vene pinnal, avaldas Nõukogude Venemaa soovi sõda lõpetada. Augusti lõpupäevil saadi Tallinnas Nõukogude Venemaa välisasjade rahvakomissari G. Tsitserni radiogramm ettepanekuga alustada rahuläbirääkimisi. Septembri keskel Pihkvas toimunud rahukõnelused lõppesid siiski tulemusteta. Loodearmee Petrogradi operatsioon Oktoobris alustas Loodearmoo suurt pealetungi Petrogradi vallutamiseks, mida toetasid eesti väed tiibadelt. Punaarmee vastulöök Pulkovo kõrgendikelt tähistatakse Loodearmee purustamise algust. Oktoobris leidis Lätis aset vahejuhtum, mis näitas, et Saksa oht pole Baltimaade kohalt veel kadunud
raamatuid, suleti enamik ajalehti ja ajakirju, keelustati seltsitegevus. 10. Repressioonid 1940.-1941.a. Aastatel 1940 1941 mõisteti Eestis tegutsenud eritribunalide poolt surma vähemalt 300 isikut, umbes pooled neist enne sõja algust. Enamik mahalaskmisi toimus Tallinnas või selle ümbruskonnas. Nii näiteks Tallinnas 23. juunil 1941 toimus seeria mahalaskmisi järgmiselt. Surmamõistetud vahialused viidi julgeoleku rahvakomissari Boris Kummi või tema kummagi asetäitja kirjalikul korraldusel kolmest või enamast vangist koosnevate gruppide kaupa üldvanglast nr 1 (nn Patarei vangla) Pagari tänava sisevanglasse. Vangid võttis vastu sisevangla ülem ja komandant valvemeeskonnaga. Surmaotsuse täideviimise juures olid ENSV RJRK 1., 2. ja 3. osakonna ülemad. Mahalaskmiskomandot juhtisid sisevangla komandant A. Brenner ja RJRK 3. osakonna ülem Sergei Kingissepp. Ilma kohtuliku menetluseta hukati 1941
Selle peamisteks põhjusteks olid Hitleri-Saksamaa soov saada revanši valusa kaotuse eest I maailmasõjas, Saksamaa ja tema liitlaste Itaalia ning Jaapani soov maailma ümberjagamiseks ja Stalini juhitud Nõukogude Liidu lootus päästa maailmasõja abil valla maailmarevolutsioon. Niipea, kui Kreml oma valmisolekust märku andis, lendas Saksa välisminister Joachim von Ribbentrop Moskvasse, kus 23. augustil 1939 kirjutas koos NSVL välisasjade rahvakomissari Vjatšeslav Molotoviga alla Nõukogude-Saksa mittekallaletungipaktile ja selle salajasele lisaprotokollile. Salakokkuleppega jagati kogu Ida-Euroopa mõjusfäärideks : Hitler sai vabad käed Läänes, Stalin Soomes, Baltimaades ja Bessaraabias. Poola otsustati omavahel poolitada. Lepiti kokku ka Nõukogude majandusabis Saksamaale, ilma milleta poleks viimane suutnud inglaste-prantslastega sõdida. 1. septembril 1939 tungisid Saksa väed Poolale kallale ja algas II maailmasõda. …JA EESTI
mittekallaletungi leping(avalik) 1939. aasta suvel asusid Nõukogude Liidu ja Saksamaa juhid mittekallaletungilepingut välja töötama. 22. augustil teatasid Nõukogude ajalehed, et nüüdsest on NSV Liidu välispoliitika esmatähtis ülesanne parandada suhteid Saksamaaga. Maailmas mõjus see teade pommuudisena. Juba järgmisel päeval saabus Moskvasse Saksa välisminister Ribbentrop. Pärastlõunal algasid tema läbirääkimised Nõukogude Liidu välisasjade rahvakomissari Molotoviga. Läbirääkimistel ei arutatud mitte ainult mittekallaletungilepingut, vaid ka sellele lisatavat salaprotokolli. Salaprotokolliga pidid Saksamaa ja Nõukogude Liit jagama Euroopa mõjupiirkondadeks. Sakslased soovisid jätta Leedu ja Lõuna-Läti endale, loovutades Põhja-Läti ja Eesti Nõukogude Liidule. Nõukogude Liit nõudis endale ka Lõuna-Lätit. Saksa pool nõustus sellega. Pärast keskööd pakt allkirjastati. Sellest hoolimata jäi lepingu
ajakiri peab kajastama meie kirjanduselu kõikides ta avadustes ning kaastöö kohtsa on maksev kunstiväärtuslikkuse kriteerium, sest ajakirja eesmärgiks oli hoida kõrgel kunstiline tase ja mitte laskuda saraselt perekonnalehtede tsooni. 1935. aasta lõpuks töötati välja "Loomigu" ümberkorraldamise kava, mis pidi andma ajakirjale kindluse. LOOMING JA ELUAEG 1940-1970 21.juunil moodustatud rahvavalitsuses määrati J.Semper haridusministriks. Hiljem oli ta hariduse rahvakomissari asetäitja ja 1941. aastast alastes Eesti NSV Kunstide Valitsuse juhataja. 1940. aastal sai Semperist Eestimaa Kommunistliku Partei liige. Suure Isamaasõja sündmused viisid Semperi Nõukogude tagalasse. Evakueerunud 1941. aaasta augustis, töötas ta Moskvas eesti raadiosaadete toimetajana. Veebruarist 1942 oli Semper Eesti NSV Riiklike Kunstiansamblite juhataja, sama aasta septembris asus juhtima Eesti NSV Kunstide Valitsuse tegevust tagalas, kuid tema peale jäid 1944. aasta
NSVL aga hakkas läbirääkimisi kasutama väljapressimiseks, nõudes lääneriikidelt nõusolekut nõukogude vägede sisseviimiseks Baltikumi, Poolasse ja Rumeeniasse. Samal ajal pidas NSVL ka salajasi kontakte Saksamaaga. · Sarnased huvid (soov ajada agressiivset välispoliitikat) ja olud (diktatuur) viisidki Saksamaa ja NSVL kokkuleppe sõlmimiseni Saksa välisministri J.von Ribbentropi ja välisasjade rahvakomissari V.Molotovi vahel Moskvas, 23.augustil 1939.a. · Leppe avalik pool käsitles mittekallaletungi lepet kahe riigi vahel ja majandusalast koostööd (eeskätt tooraine ja kütuse ostmist Saksamaa poolt, mida oli vaja sõdimiseks Läänes 1939- 1940) ja salajase poolega jagati mõjusfäärid Ida-Euroopas (Saksamaale Lääne-Poola ja esialgu ka Leedu; NSVL-le Soome,Eesti, Läti, hiljem ka Leedu, Bessaraabia) ning lepiti kokku septembris alustatava Poola riigi likviteerimise suhtes.
võimalikuks ohjeldamiseks. NSVL aga hakkas läbirääkimisi kasutama väljapressimiseks, nõudes lääneriikidelt nõusolekut nõukogude vägede sisseviimiseks Baltikumi, Poolasse ja Rumeeniasse. Samal ajal pidas NSVL ka salajasi kontakte Saksamaaga. · Sarnased huvid (soov ajada agressiivset välispoliitikat) ja olud (diktatuur) viisidki Saksamaa ja NSVL kokkuleppe sõlmimiseni Saksa välisministri J.von Ribbentropi ja välisasjade rahvakomissari V.Molotovi vahel Moskvas, 23.augustil 1939.a. · Leppe avalik pool käsitles mittekallaletungi lepet kahe riigi vahel ja majandusalast koostööd (eeskätt tooraine ja kütuse ostmist Saksamaa poolt, mida oli vaja sõdimiseks Läänes 1939-1940) ja salajase poolega jagati mõjusfäärid Ida-Euroopas (Saksamaale Lääne-Poola ja esialgu ka Leedu; NSVL-le Soome,Eesti, Läti, hiljem ka Leedu, Bessaraabia) ning lepiti kokku
Seadusandlikuks võimuorganiks sai Ülemnõukogu, mis moodustati Riigivolikogu ümbernimetamise teel. Tegelikku seadusandlikku võimu sel asutusel ei olnud, saadikute ülesandeks oli kiita heaks Moskvast tulevad korraldused. Ülemnõukogu tegevuse juhtimiseks moodustati Ülemnõukogu tegevuse juhtimiseks moodustati Ülemnõukogu Presiidium, mille esimeheks sai J. Vares. Täidesaatvat võimu teostas Rahvakomissaride Nõukogu, kuhu kuulus 13 rahvakomissari. Nendegi ülesandeks oli Moskvast tulnud juhtnööride täpne täitmine. rahvakomissaride Nõukogu esimeheks sai kommunist Johannes Lauristin. Eesti seadused asendati Vene NFSV seadustega, mis Eesti oludesse sobimatutena tekitasid hulgaliselt raskusi. Loodi nõukogulikku kohtusüsteemi kuuluvad rahvakohtud, Eesti politsei asendati Tööliste ja Talupoegade Miilitsaga, Eesti sõjavägi reorganiseeriti Punaarmee 22. Territoriaalseks laskurkorpuseks. Majandusreformid
Stalin oli seda ideed kandnud 1927. aastast, tänu oma võimutäiuse kasvule intensiivsemalt aga 1934. aastast. Peale 19. augustit 1939 teatas Stalin diplomaatiliste kanalite kaudu Hitlerile, et kui viimane tungib Poolasse, ei jää Nõukogude Liit mitte ainult neutraalseks, vaid ka abistab Saksamaad. Diplomaatilises kitsikuses viibiv Hitler neelaski konksu alla. Saksa Riigi välisminister Joachim von Ribbentrop tuli Moskvasse ja 23. augustil kirjutas ta koos NSV Liidu välisasjade rahvakomissari Vjatseslav Molotoviga alla Mittekallaletungilepingule Saksamaa ja Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu vahel, millega jagati kogu Vahe- Euroopa. USA Juba aastal 1938 nägi USA president Franklin Delano Roosevelt ette suurendada sõjalennukite aastatoodangut 10 000-lt 20 000-le ja mais 1940 kuni 50 000-le. USA ei sõdinud tollal, kuid valmistus sõjaks. Suur-Saksamaa loomine Hitleri eesmärgiks oli Suur-Saksamaa loomine ning sellega tegi ta algust 1938, okupeerides Austria
laevastiku rahvakomissarina. Mais 1924 toimus partei 13. kongress. Uude poliitbüroosse valiti Lenini asemele Buhharin, teised liikmed jäid samaks. Liikmekandidaatideks valiti Molotov, Rudzutaks, Kalinin, Frunze, NKVD juht Dzerzinski ja rahanduse rahvakomissar Sokolnikov. Sekretariaati hakkasid peale Stalini ja Molotovi kuuluma Andrei Andrejev (1895-1971), Lazar Kaganovits (1893-1991) ja Nikolai Uglanov (1886-1937). Trotski oli pideva kriitika tõttu sunnitud jaanuaris 1925 lahkuma nii rahvakomissari kui Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimehe ametikohalt. Seejärel aga pööras Stalin kriitikatule Kamenevi ja Zinovjevi suunas, saades selleks toetust Buhharinilt, Rõkovilt ja Tomskilt. Trotski esialgu jäi neutraalseks, 1926 kujunesid tema pooldajad Kamenevi ja Zinovjeviga aga liitlasteks. Stalini poolt kontrollitud parteis neil edulootust siiski ei olnud. Trotski järeltulijaks Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimehe ja rahvakomissari kohal sai 1925
- Maalahingu seadused ja tavad (Teine Konventsioon) - 1964, aasta Genfi Konventsiooni põhimõtete kohandamine merelahingutele (Kolmas Konventsioon)1 ENSV Punase Risti ajutise juhatuse esimene koosolek toimus 30. novembril 1940. Kuulati ära sm. Joh.Nymani ettekanne Eesti Punase Risti senisest tööst ja plaanidest. Sm. Nyman kurtis, et eriti laienenud on transportautode tegevus seoses ulatuslike töödega Paldiski sõjaväebaasides. 7.märtsil 1941.a ilmus Tervishoiu rahvakomissari käskkiri nr 111 "ENSV Punase Risti kiirabijaama ühes transpordivahenditega üleandmise asjus Tallinna Linna Tervishoiuosakonnale". Bilansi alusel tuli üle anda kiirabijaam ja transpordivahendid.2 1 http://www.tartudp.org.ee/index.php?id=4 2 http://www.tems.ee/history.htm 4 2.RAHVUSVAHELISE PUNASE RISTI LIIKUMISE PÕHIMÕTTED
Stalinliku genotsiidi tagajärjel likvideeriti Venemaal üle 40 väikerahva. Arvestades Eesti geopoliitilist asendit oleks sama saatus tabanud ka Eestit. Pärast Balti riikide inkorporeerimist Nõukogude Liidu koosseisu algas nende maade elanike massiline arreteerimine ja deporteerimine Siberisse. Baltimaade rahvaste küüditamiseks oli olemas Nõukogude Liidu Riikliku Julgeoleku rahvakomissariaadi poolt aegsasti välja töötatud kava, milline dokument riikliku julgeoleku rahvakomissari asetäitja Serovi allkirjaga leiti 1941. aastal Riiast. Nagu sellest dokumendist nähtub, peeti Balti riikide kodanike maalt väljasaatmist suure poliitilise tähtsusega ülesandeks. Samuti kinnitab see N. Liidu juhtivate tegelaste väidet, et Balti maade vallutamisel ei tohi korrata Peeter I viga ja jätta maa pärisrahvad kohale. Kompartei häälekandja Pravda kirjutas 1941. aasta kevadel: "Peeter I tegi sellega suure vea, et ta jättis Balti pärisrahvad nende asukohtadesse". 1941
NSVL hakkas läbirääkimisi kasutama väljapressimiseks, nõudes lääneriikidelt nõusolekut nõukogude vägede sisseviimiseks Baltikumi, Poolasse ja Rumeeniasse. Samal ajal pidas NSVL ka salajasi kontakte Saksamaaga. Sarnased huvid (soov ajada agressiivset välispoliitikat) ja olud (diktatuur) viisidki Saksamaa ja NSVL kokkuleppe sõlmimiseni Saksa välisministri J.von Ribbentropi ja välisasjade rahvakomissari V.Molotovi vahel Moskvas 23.augustil 1939. Leppe avalik pool käsitles mittekallaletungi lepet kahe riigi vahel ja majandusalast koostööd (eeskätt tooraine ja kütuse ostmist Saksamaa poolt, mida oli vaja sõdimiseks Läänes 1939-1940) ja salajase poolega jagati mõjusfäärid Ida-Euroopas (Saksamaale Lääne-Poola ja esialgu ka Leedu; NSV Liidule Soome, Eesti, Läti,
nende natsionaliseerimiseks. Augustikuuks oli võetud 183 suuremat kaubandusettevõtet nõukogude võimu organite kontrolli alla. Pärast uue valitsuse moodustamist, eesotsas Johannes Lauristin, peatati allkomiteede tegevus. 4 Kaubanduse rahvakomissariks nimetati Henrik Allik, tema asetäitjaks Voldemar Jaanus ja Lazar Vsevior. 1941. aasta mais määrati kaubanduse rahvakomissari esimeseks asetäitjaks Konstantin Selivanov, teiseks asetäitjaks jäi L. Vseviov. Kaubanduse rahvakomissariaadi ülesandeks oli kaubanduse ümberkorraldamine ning põllumajandussaaduste varumise ja tootmisvahenditega varustamise korraldamine. Kaubanduse rahvakomissariaadi 11 osakonnas, büroos ja inspektsioonis töötas 102 inimest. Esmajärjekorras riigistati üle 100 tuhande kroonise (vastava aasta hindades) käibega kauplused. Lubatud olid väikesed erakauplused
Valimised olid ebademokraatlikud. Uus Riigivolikogu nimetas Eesti üle ENSVks. Otsustati teostada maareform ning natsionaliseerida suurettevõtted ja raha-asutused. 6. augustil 1940 inkorporeeriti ENSV Nõukogude Liitu. Seadusandlikus võimuorganiks sai Ülemnõukogu, kelle ülesanne oli heaks kiita Moskva korraldused. Täidesaatvat võimu teostas Rahvakomissaride Nõukogu, kuhu kuulus 13 rahvakomissari. Viidi läbi natsionaliseerimine. Majandus allutusi tsentraliseeritud juhtimisele. Algas tööstuse forsseeritud arendamine. Agraarreformi käigus loodi riiklik maafond Hakati läbi viima nõukogulikku kultuurirevolutsiooni. Kooliprogrammi lülitati Marsis-leninism, NSV Liidu ajalugu ja konstitutsioon ning vene keel. Peamisteks ,,kunstiliikideks" kujunesid propagandistlikud plakatid ja riigijuhtide paraadportreed. Algas varasemate kultuuriväärtuste valikuline hävitamine.
NSVL aga hakkas läbirääkimisi kasutama väljapressimiseks, nõudes lääneriikidelt nõusolekut nõukogude vägede sisseviimiseks Baltikumi, Poolasse ja Rumeeniasse. Samal ajal pidas NSVL ka salajasi kontakte Saksamaaga. 3* Sarnased huvid (soov ajada agressiivset välispoliitikat) ja olud (diktatuur) viisidki Saksamaa ja NSVL kokkuleppe sõlmimiseni Saksa välisministri J.von Ribbentropi ja välisasjade rahvakomissari V.Molotovi vahel Moskvas, 23.augustil 1939.a. 4* Leppe avalik pool käsitles mittekallaletungi lepet kahe riigi vahel ja majandusalast koostööd (eeskätt tooraine ja kütuse ostmist Saksamaa poolt, mida oli vaja sõdimiseks Läänes 1939-1940) ja salajase poolega jagati mõjusfäärid Ida-Euroopas (Saksamaale Lääne-Poola ja esialgu ka Leedu; NSVL-le Soome,Eesti, Läti, hiljem ka Leedu, Bessaraabia) ning lepiti kokku septembris alustatava Poola riigi likviteerimise suhtes.
Läbirääkimised kestsid 1939 aprillist augustini. NSVL soovis õigust viia vajadusel väed Soomesse, Eestisse ja Lätisse. Prantsusmaa oli kohe nõus, Suurbritannia nõustus juulis. Probleem tekkis siis, kui Poola polnud nõus NSVL vägesid oma territooriumile lubama. Samal ajal pidas NSVL salaja läbirääkimisi ka Saksamaaga. J. von Ribbentrop sõlmis Moskvas 23. aug. 1939 NSVL välisasjade rahvakomissari V. Molotoviga Saksa-Nõukogude mittekallaletungilepingu (10 a-ks). Salajases lisas jagati mõjupiirkondi. Soome, Eesti, Läti, Ida-Poola ja Bessaraabia (Moldova/Moldaavia) määrati NSVL; Leedu ja Lääne-Poola määrati Saksamaa mõjusfääri. 1. sept 1939 ründas Saksamaa Poolat ja algas 2. Maailmasõda. 17. sept ründas Poolat NSVL. 28. sept 1939 lendas Ribbentrop taas Moskvasse, kus sõlmiti piiri- ja sõprusleping koos salajase lisaga. Saksa piiri Poolas nihutati
Reformi käigus kujundati välja ka rahvusväeosad, mis olid tekkinud kodusõja aegadel. Suurim sisepoliitilistest reformidest oli Nõukogude Liidu moodustamine. 1920. aastate algul eksisteeris 6 nõukogude vabariiki: Vene Föderatsioon, Ukraina, Valgevene, Aserbaidzaan, Armeenia ja Gruusia. Riigid suhtlesid omavahel lepingute süsteemi abil. Kuid paljud kompartei juhtivad tegelased soovisid näha paljurahvuselist suurt tsentraliseeritud riiki. Rahvusasjade rahvakomissari Jossif Stalini plaan nägi ette ühendada rahvusvabariigid formaalse autonoomia õigustes Vene Föderatsiooniga, kus keskvõim oleks viimase käes. Peale pingelist sisepoliitilist võitlust jäi domineerima liitriigi plaan, mille initsiaatoriks oli V.Lenin. Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit moodustati 30. XII 1922. a . I üleliidulisel nõukogude kongressil. Kuigi Stalin oli ideelise lahingu Leniniga kaotanud, asus
KTK moodustati ümber, hakkas koosnema esialgu 101 liikmest, nendest 59 olid enamlased, üle 30 oli vasakesseere ja 10kond kohta reserveeriti vähemlastele ja paremesseeridele. KTK uueks esimeheks valiti kongressil Lev Kamenev, mõne päeva pärast vahetati välja, tema asemele sai Jakob Sverdlov. Täidesaatvat võimu pidi hakkama teostama Rahvakomissaride Nõukogu (RKN). Ministrid olid Rahvakomissarid, etteotsa valiti Lenin. Lisaks temale veel 14 rahvakomissari. Ministrid olid kõik enamlased. Vasakesseere kutsuti kaasa, nood keeldusid. Trotski sai välisasjade komissariks, Rõkov sai siseministriks, Anatoli Lunatšarski sai haridusmin-ks. 26.okt II nõuk kongress lõpetas oma töö. 26.okt seisuga oli enamlastel õnnestunud võim üle võtta vaid Petr-s. Petr endas polnud olukord kiita ega kindel, AV-d toetanud jõud olid nüüd viimaks aru saanud, et passiivsusega enamlaste vastu ei saa. 25.okt õhtul, lahkudes II nõuk kongressilt, kogunesid
Eesti–Vene suhted ja Loodepiirkonna valitsus. Kardeti, et pärast Petrogradi vallutamist võib Loodearmee pöörduda Eesti vastu. Rahumõtte esiletõus: Venemaa sammud rahu suunas, Eesti valitsuse dilemma, Entente’i seisukohad, Balti riikide konverents, Pihkva läbirääkimised. Punaarmee positsioonidelejäämine oli paljuski tingitud Nõukogude Venemaa katsest alustada Eestiga rahuläbirääkimisi. Esmane ettepanek rahuks tehti juba 31. augustil 1919 välisasjade rahvakomissari Georgi Tšitšerini telegrammis. Otsustai, et ettepanekut ei saa võtta üleliiga tõsiselt, aga ka keelduda ei saanud. Enne seda otsustai selgitada Moskva motiive ning hädavajalik eeldus oli Antanti nõusolek ja Balti riikide koostöö. Antand ei andnud nõusolekut. Prantsustmaa ähvardas Eestlasi majandusblokaadiga, kui enamlastega rahu sõlmitakse. Balti riikdiest oligi ainsana rahust huvitatud Eesti(Balti riikide esimene konverents 15 sept 1919)
Olemasolev riigivolikogu II koosseis kuulutas end ajutiseks Ülemnõukogu koosseisuks 7 aastaks. Ülemnõukogu Presiidiumil oli õigus väljaanda seadusi, mis hääletamisel muudeti seadusteks. Täidesaatev võim kuulus Rahvakomissaride Nõukogule. NSVL tagalas ettevalmistati spetsialiste: sekretärideks määrati Karl Säre, Neeme Ruus ja Nikolai Karotamm. Kõige kõrgemaks võimuks Eestis oli Vladimir Botskarjov. Moodustati rahvakohtud, mille kohtunikud nimetati rahvakomissari käskirjaga. Paigutati politsei ametnikud ümber. Eesti sõjavägi nimetati ümber Eesti rahvavägi ehk Eesti NSV vägi. Algasid Eesti sõjaväe ümberkujundamised punaarmee sõjaväeks, 22 laskurkorpuseks. Natsionaliseerimine: Maareformi järgi kuulutati kõik maavaldused riigiomandiks, senised taluomanikest said maarentnikud ning tühistati kõik võlad seotud maaga. Maksimaalselt lubatavaks talu suuruseks kuulutati 30 hektarit, kõik mis oli suurem
annaabi.ee 
