õlleandamit. Kuid seegi viitab sellele, et pruulimikunst pidi olema tuttav juba palju varasemast ajast ega ole tulnud Eestisse sakslaste kaudu, kes jõudsid siia 13. saj alguses. Alates sellest ajast muidugi sakslaste mõju kasvas. Linnuste, losside, linnade ja hiljem ka mõisapruulikodades pruuliti õlut ja see ei jätnud mõju avaldamata ka talupojaõllele. Õlu eestis Õlu ja rahvakombestik Õlu on läbi aegade olnud eelkõige pidujook ja varemalt ka ohvriand, mida toodi kõigile neile, kellest arvati sõltuvat põllu viljakus, karja sigivus või kalaloomus. Selline sümboolne akt käis käsikäes maiste tavadega, kus õlu oli tasuks inimestele, kes aitasid kaasa majandusaasta tähtsamatel ja suurematel töödel. Nii kujunesidki rahvakommetes tavad, mille kohaselt peeti õlletegemist teatud puhkudel lausa kohustuslikuks. Kui viljasaak vähegi lubas, katsuti õlut
meheks või naiseks olemise, laste kasvatamise, vanaduse, teadmiste ja asjade pärandamise, surmaks valmistumise jm tavade ja kommete edasiandmine ehk maarahvakultuuri säilitamine. (Kasemets 1999).Sellesse hakkasid aga 18. ja 19. sajandil üha tugevamini siginema ka välismaailma kombed ja tavad (linnastumine, mõisarahva elulaadi kopeerimine, hariduselu elavnemine, ärkamisaja poliitilised ja (põllu-)majanduse arengud). 3. Maarahva elu ja kultuuriloo arengut mõjutanud tegurid Eesti rahvakombestik on suuresti pärit külarahva ühistest ettevõtmistest, paganlikest kommetest, pühade pidamisest, mis segunesid ajapikku ristiusu kombestikuga. Olulist rolli maarahvakultuuri arengus mängis mõisaga seotu (eriti saksterahvas ning nende elustiili lähemalt nägev mõisa teenijarahvas, kiltrid, kupjad), alates 17. sajandist üha tugevamini kanda kinnitav ristiusk ning selle vahendajad (kirikuõpetajad, köstrid), aga ka koolmeistrid ning 19
annaabi.ee 
