1881.aastal valiti Jakobson tagasiastunud Hurda asemele Eesti kirjameeste Seltsi presidendiks. Seepeale astusid Hurda pooldajad,enamasti haritumad seltsi liikmed ,sealt välja . Rahvuslikku liikumist mõjutas ärevuse kasv kogu riigis. 1881.aastal tapeti keiser Aleksander teine. Tartus toimunud rida süütamisi aeti rahvusliku liikumise kaela. 1882. aasta kevadtalvel haigestus Jakobson kopsupõletikku ja suri . 40-aastase rahvajuhi ootamatu surm tõi kaasa sügava rahvusliku leina . Jakob Hurt oli rahva raha sellisele sihipäratule kasutamisele järsult vastu. Vaidlused lõppesid Hurda ja tema pooldajate lüüasaamisega. Aleksandrikooli peakomitee uueks presidendiks valiti Johann Köler. Sellises olukorras läks rahvuslik liikumine vastu alanud venestusajale. Rahvuslikul ärkamisajal oli nii kordaminekuid kui ka ebaõnnestumisi.
omataoline Eestis. Johann Voldemar Jannseni tegevuse tippaeg oligi just rahvuslik ärkamisaeg, ehk tema Tartus veedetud aastad. Perekond Jannseni kodu Tartus, Tiigi tänaval, oli tolleaegse haritlaskonna üheks peamiseks kooskäimise kohaks, kus lisaks Jakobsonile ja Hurdale võis kohata ka eesti kultuuri huvilisi Soomest ja Ungarist. Viimased eluaastad Tartu-aastad olid hariastmeks Jannseni kui rahvamehe elus; sealtpeale, umbes 1870. aastast, tuli tal rahvajuhi kohalt taanduda. Vahepeal esilekerkinud uus ärkamisaegne sugupõlv iseteadliku C. R. Jakobsoniga eesotsas nõudis energilisemat võitlust oma rahva õiguste eest, kui seda suutis Jannsen oma apoliitilise ja rahuarnastava iseloomuga. Tekkis lõhe uue voolu juhi Jakobsoni ja alalhoidlikuma Jannseni vahel, kusjuures noor ja radikaalsem haritlaskond kaldus enamikus Jakobsoni poolele. Jannsen ja tema ajaleht tõrjuti varsti juhtivalt esikohalt tagasi. See mõjus Postipapale masendavalt
Peterburis töötas ta koduõpetajana. 1878. aastal hakkas Viljandis ilmuma ajaleht Sakala, mis tõusis kiiresti kõige loetavamaks eesti leheks. Tema kohati liigne enesekindlus ja esiletükkivus viisid ta vastuollu mõttekaaslastega. Jakobson asus oma pooldajatega rahvuslikke seltse üle võtma. 1881. aastal valiti ta Eesti Kirjameeste Seltsi presidendiks. 1882. aastal kevadtalvel haigestus ta kopsupõletikku ja suri. 40. aastase rahvajuhi surm vapustas kogu eesti ühiskonda. 16.Rahvusliku ärkamisaja liidrite tegevuse ja vaadete võrdlus. Ärkamisaja tegelane Peamine seisukoht Ettevõtmised Jakob Hurt Tema arvates olid eestlased võike rahvas Eesti Kirjameeste Selts, arvult ning ta püstitas rahvale ülesandeks Aleksandrikooli idee saada suureks vaimult
omataoline Eestis. Johann Voldemar Jannseni tegevuse tippaeg oligi just rahvuslik ärkamisaeg, ehk tema Tartus veedetud aastad. Perekond Jannseni kodu Tartus, Tiigi tänaval, oli tolleaegse haritlaskonna üheks peamiseks kooskäimise kohaks, kus lisaks Jakobsonile ja Hurdale võis kohata ka eesti kultuuri huvilisi Soomest ja Ungarist. Viimased eluaastad Tartu-aastad olid hariastmeks Jannseni kui rahvamehe elus; sealtpeale, umbes 1870. aastast, tuli tal rahvajuhi kohalt taanduda. Vahepeal esilekerkinud uus ärkamisaegne sugupõlv iseteadliku C. R. Jakobsoniga eesotsas nõudis energilisemat võitlust oma rahva õiguste eest, kui seda suutis Jannsen oma apoliitilise ja rahuarnastava iseloomuga. Tekkis lõhe uue voolu juhi Jakobsoni ja alalhoidlikuma Jannseni vahel, kusjuures noor ja radikaalsem haritlaskond kaldus enamikus Jakobsoni poolele. Jannsen ja tema ajaleht tõrjuti varsti juhtivalt esikohalt tagasi. See mõjus Postipapale masendavalt
käitumuselt korralikumate poiste hulka, hoidus peamiselt kõikidest karutükkidest ning oli edukas ka õppimises, omandas õpitava kiiresti ja nähtava pingutuseta. Igavesti vastuseta jäävaid küsimusi on rohkesti. Kas need noorukiea jooned kadusid koos meheikka jõudmisega n-ö loomulikul teel või langesid ilmasõja ohvriks? Kas võinuks need hiljem uuesti esile tõusta, tõrjudes kõrvale sõjakangelase ja rahvajuhi ajutise rolli? Julius Kuperjanov oli „tuline rahvuslane nii südamelt kui meelsuselt“ ning pole põhjust kahelda hinnangu paikapidavuses. Küsida võiks aga seda, kust taoline meelsus alguse sai? Tavapäraselt on kõneldud perekonnas valitsenud eestimeelsest, ehkki selles tõestuseks pole nimetamisväärseid argumente. On küll väiteid, et JK vanemad pöördusid Pihkva mailt Eestisse tagasi just sellepärast, et kartsid laste venestumist
Ehkki alistatud, püüdis poola rahvas säilitada oma rahvusliku identiteeti. Poolakad jätkasid emakeele kõnelemist ning hoidsid alal oma traditsioone ja uskumusi. Aastal 1914 puhkes Esimene maailmasõda. Kuna Poola jagamises osalenud riikidest olid nüüd saanud vastased, mõistsid poolakad, et nende vaenlased on nõrgemad kui kunagi varem. Nad nägid võimalust anda vastulöök. Poola leegionid, mis organiseeriti vabadusvõitluse aktivisti ja hilisema rahvajuhi Jozef Pilsudski poolt, kutsusid üles võitlusele Venemaa vastu. Üleskutsele vastasid ka Prantsusmaal moodustatud Poola väeüksused. Kui sellised kuulsad poolakad nagu Nobeli preemia laureaat kirjanik Henryk Sienkiewicz ja pianist Ignacy Paderewski poola rahva täbarale seisukorrale tähelepanu juhtisid, hakati seda märkama ka teistes maades. Novembris 1918, pärast 123 aastat kestnud teiste maade ülemvõimu, saavutas Poola viimaks iseseisvuse
1. seminar: Niccolo Machiavelli käsitlus võimust ja valitsemise alustest 1. Mis on peamine roll, mida täidavad Machiavelli käsitluses arutlused sõjast? Peamine roll on valitsejal kui rahva juhil, kes on orienteeritud ning pühendunud sõjategevusse ka rahuajal. Pidevas õppimises, maastikutundmises, eeliste ning puuduste teadmistel teatud olukorras on võti eduka väejuhi, rahvajuhi ning valitseja heale käekäigule. Sõda on Machiavelli arust justkui kunst, millega tegeledes tuleks kõrvale lükata kõik muud huvid, himud, puhkusele pühendumine ning hirm. Sõjaks valmistutakse ka peaga, mõtetega, moraali ülendamisega, suhtumisega, kindlustundega, manipulatsioonide ning ka hirmu sisendamisega alamatele kui vaenlastele. 2. Mis probleemid valitseja jaoks kerkivad Machiavelli käsitluses üles helduse ja kokkuhoiu vahelise tasakaalu saavutamisel?
Bornhöhe stiil on poeetiliselt värvikas ja sõnastuselt ilmekas. Bornhöhe tuntuim ajalooline jutustus on „Tasuja“, milles elustuvad 1343. a Jüriöö ülestõusu võitlused. Jutustuse sündmustiku põhiosa kui ka romantiliste joontega vabadusvõitleja Jaanus, kellest hiljem saab Tasuja, Bornhöhe kirjanikufantaasia looming. Peategelane romantilisele teosele omaselt ideaalne kangelane - mehine, õiglane ja tahtekindel vaba alupoeg, kelles on kehastunud rahvajuhi parimad omadused. Kompositsiooniliselt jaguneb „Tasuja“ kahte suuresti erinevasse ossa. Esimene osa kujutab Jaanuse noorpõlve, teises osas on Jaanus juba Tasuja, kes rahva võitlusvaimu äratamiseks on palju tööd teinud. Lõpplahendus on traagiline, kuid ei mõju siiski pessimistlikult. Dramaatiline pinge, romantiline tundeelavus ja ilmekad karakterid teevad teose eriliseks. Andres Saal- Oma ajalooliste jutustustega kujunes selle žanri tuntumaks esindajaks Bornhöhe kõrval A. Saal
1882 alguseks oli CRJ tõusnud vaieldamatuks rahvusliku liikumise liidriks Eestis. Selle hind oli aga ränk. Võistlusest hakkas väsima ka CRJ. 1882, aasta esimestel kuudel andis ta märku soovist rahu sõlmida. Saatus selleks aga võimalust ei pakkunud. Märtsi algul 1882 külmetas CRJ kergelt, ei pööranud sellele aga suuremat tähelepanu. Enne kui keegi jõudis arugi saada, halvenes tervis järsult ja 19.märtsil läbis Eestit vapustav sõnum: Carl Robert Jakobson on surnud. 41-aastase rahvajuhi ootamatu surm tõi kaasa sügava rahvusliku leina. Üle kogu maa helistati matusepäeval kirikukelli. Vaatamata teedelagunemise ajale, kogunes Kurgjale tuhandeid leinalisi. CRJ-i matustele tulid kokku esindajad kogu Eestist, tunnustust avaldasid ka endised vastased. Kahjuks jäi saavutatud üksmeel ajutiseks. See polnud aga enam CRJ-i süü. Jakobsoni surm kõige paremas meheeas tuli ootamata temale enesele, tema sõpradele ja vastastele
Bornhöhe stiil on poeetiliselt värvikas ja sõnastuselt ilmekas. Bornhöhe tuntuim ajalooline jutustus on ,,Tasuja", milles elustuvad 1343. a Jüriöö ülestõusu võitlused. Jutustuse sündmustiku põhiosa kui ka romantiliste joontega vabadusvõitleja Jaanus, kellest hiljem saab Tasuja, Bornhöhe kirjanikufantaasia looming. Peategelane romantilisele teosele omaselt ideaalne kangelane - mehine, õiglane ja tahtekindel vaba alupoeg, kelles on kehastunud rahvajuhi parimad omadused. Kompositsiooniliselt jaguneb ,,Tasuja" kahte suuresti erinevasse ossa. Esimene osa kujutab Jaanuse noorpõlve, teises osas on Jaanus juba Tasuja, kes rahva võitlusvaimu äratamiseks on palju tööd teinud. Lõpplahendus on traagiline, kuid ei mõju siiski pessimistlikult. Dramaatiline pinge, romantiline tundeelavus ja ilmekad karakterid teevad teose eriliseks. Andres Saal- Oma ajalooliste jutustustega kujunes selle zanri tuntumaks esindajaks Bornhöhe kõrval A. Saal
Püüdis lugejatele jutustada arusaadavas laadis oma rahvusest kangelasest ja äratada iseteadvust. Ajaloo lahtikirjutamise vajalikkust hakati tunnetama alles mõni aasta hiljem. "Tasuja" tegevus toimub 14. sajandi alul Tallinna lähedal, kulmineerub 1343.a jüriöö ülestõusus ning eestlaste kangelaslikus võitluses Tallinna all. Peategelane Jaanus, mehine, õiglane, tahtekindel vaba talupoeh on romantilisele teosele omaselt ideaalne kangelane, kelles on kehastunud rahvajuhi parimad omadused. Jaanus astub juba noorena mõisa ülbuse ja omavoli vastu, kujuneb Tasujaks, rahva vabaduseiha mehiseks esindajaks. Tema vastand noor mõisnik Oodo on seisuseuhkeülbe feodaal, kes Tasuja mõõga läbi peab ka surema. Romantiliselt kaunis ja õrnatundeline on mõisapreili Emilia, kellesse Jaanus kiindub ja keerulisi sisekonflikte üle elab. Areng "Tasujas" kulgeb tõusvalt, saavutatud oskuslikult rakendatudkontrastide abil,avades hästi talupoegade ja
kaitstud surve ja tsensuuri eest. XX sajandi alguses hakkas kõikjal maailmas kujunema ajakirjanikuameti ideoloogia. Üha sagedamini hakati avalikult arutlema ajakirjaniku professionaalse ja sotsiaalse staatuse probleemide üle. Eestis kujunes ajakirjanike professionaalne ideoloogia omaette teed mööda, kuna XX sajandi alguses kerkisid siin esile mitte niivõrd elukutset puudutavad kuivõrd ajakirjaniku prestiizi küsimused. Eesti ajakirjanikud olid kuni iseseisva riigi alguseni olnud rahvajuhi rollis, kes sekkus aktiivselt ühiskondlikku ellu, olles ühtviisi seltsielutegelane ja poliitik. Poliitilisel areenil tegutsenud jõud olid endale koha otsinud ajakirjanduses, erinevate ajalehetoimetuste ümber koondusid ühesuguse mõtteviisiga inimesed (poliitilised tegurid tõukasid Eestis tagant ka väljaannete massituru tekkimist). Tolleaegsed eesti ajakirjanikud pidasid väga oluliseks ühiskonnaelu ühel või teisel viisil mõjutada. XX sajandi esimestel kümnenditel peeti
oleme näinud seniajani. Ajalugu on vaja tundma õppida nimelt selleks, et kasutada tema õppetunde jooksva kaasaja puhul. Kes seda teha ei oska, ärgu see lugegu ennast poliitiliseks juhiks, see on 60 tegelikult vaid tühja enesehinnanguga inimene. Tema praktilist võimetust ei vabanda piisavõrdki ka hea tahte olemasolu. Tõeliselt suure rahvajuhi kunst seisneb läbi aegade üldse eelkõige selles, et mitte hajutada rahva tähelepanu, vaid kontsentreerida see alati üheainsa vaenlase vastu. Mida enam kontsentreeritud on rahva tahe võitluseks ühele ainsa ees-märgile, seda suurem on antud liikumise külgetõmbejõud ja seda suuremaks saab võitluse haare. Geniaalne juht oskab näidata rahvale isegi erinevaid vaenlasi ühel suunal. Ta esitab asja oma pooldajatele nii, et need erinevad vaenlased on tegelikult ühe ja
Hoolimata sellest, et üestõs veriselt maha surutakse, nätab Tasuja oma kangelassurmaga vabadusvõtluse teed. Mitte leppida rõumise ja väivalla ahelatega, ennem surra vabadusvõtlejana kui elada orjana --niisugune on teose põiidee. Sellega liituvad jutustuses lahutamatult teised ideelised motiivid: isikliku allutamine üdrahvalikule, kokkulepluse ja reetlikkuse terav hukkamõst, eitav suhtumine usku ja kirikusse. Tasuja kujus on oma väjenduse leidnud rahvajuhi parimad omadused --mehine võtlusvaim, leegitsev vabadusiha, surmapõgav vaprus. Lugejat haarab Tasuja armastus oma kannatava rahva vastu, tema tarkus ja õlsameelsus, tema püivus ja tahtekindlus. Võtlus rõujate vastu rahva vabastamise eest on tema kõgeimaks eesmägiks; selle nimel üetab ta suuri väiseid takistusi ja raskeid sisemisi vastuolusid, allutades oma isiklikud tunded üdise võtluse üesannetele. Seetõtu sai