Eesti asjaajamiskeel ja selle kasutust reguleerivad nõuded
keeleõpetus mõlema peamurde tarvis), sest see võttis kokku kõik seniajani saavutatud
eesti keele alase töö tulemused. (Erelt jt. 2007: 31)
Järgmiseks oluliseks perioodiks võib lugeda Eesti keele valgustusideede jõudmist
Eestisse XIX sajandi esimesel poolel. Sel ajal hakkas eesti keele ja kultuuri vastu
suuremat huvi tundma eesti päritolu haritlaskond ning hakkas ilmuma esimene eesti
5
keele ja kultuuri rahvaajakiri. Seda sajandit võib lugeda eesti keele grammatika ajaloos
murdepunktiks, sest just siis lõi eesti keeleteaduse suurkuju Ferdinand Johann
Wiedemann kaks tööd – “Ehstnisch-deutsches Wörterbuch” ja „Grammatik der
Ehstnischen Sprache“ –, mida loetakse esimeseks eesti keele teaduslikuks
grammatikaks. (Erelt jt. 2007: 32-33)
Pärast 1905. aastal toimunud revolutsiooni, kui tsaarivalitsus pidi venestushaaret
lõdvendama, hakati eesti keelt rohkem kirjeldama ja korraldama