Johan Laidoner
Selline hirm näris paljusid poliitikuid ja viis inetute
vahejuhtumiteni. Ootuspäraselt reageeris armee sedalaadi madalale politikaansusele
ähvardustega teha lõpp igasugusele demokraatiale. Selles delikaatses olukorras asus Laidoner
kõikumatult põhiseadusliku korra poolele. Piduriks sai kaine mõistus. Laidoner teadis selgelt,
millised ohud ähvardasid isevalitsusi. Tema lahkumispalve 26. märtsil 1920 rahuldati. Nii jäid
ellu viimata Laidoneri asjalikud kavad armee üleviimiseks rahuolukorda. See tõi kaasa
sõjajärgseil aastail palju rumalusi ja tarbetut segadust riigikaitse korraldamisel. Päriselt
suudeti riigikaitse optimaalsel kujul luua alles 1928. aasta reformiga.
Pärast sõjaväest lahkumist kandideeris Laidoner parlamenti ja loomulikult võitis kõigil
valimistel, millest osa võttis. Endine ülemjuhataja oli kolme riigikogu liige aastail 1920-1929.
Kuigi Laidoner kandideeris põllumeeste nimekirjas, oli olukord siin umbes sama nagu pärast
annaabi.ee 
