Seda tähistas Cicero ka igavese õigusena (ius aeterna). Kogukonnad väljastavad ühistes ius gentiumi normides õiget õigust, igal civitasel on oma ius civile aga kumbki neist (ei ius civile ega ius gentium) ei tohi olla vastuolus ius naturalega. 2.4. Õigus kui rahukorraldus Augustinuse õpetus. Õigust määratletakse vaadete ja seisukohtade järgi, mida esitab kirikujuht ja katoliikluse isa Aurelius Augustinus ( 354-430) rahukorraldusena armastusühiskonnas. Meie maine elukorraldus peaks vastama Taevariigile. Õigus oma senises tähtsuses väheneb ning asendub armastusega. Kujutab inimkonna ajalugu kahe võitleva riigina: Civitas Dei ja Civitas Terrena. Seadus, mis ei põhine õiglusele, ei ole kehtiv õigus. Seadus peab tuginema õiglusele, mis on vagaduse ja jumalakartlikkuse kvaliteet. Augustinuse ajal toimus oluline muutus õiguse mõistes kirik ja riik hakkasid lähenema. 2.5. Õigus kui jumaliku maailmakorralduse osa
sellele põhinab ka õigus. Loodusseadus väljendab endas looduse jõudu – andis reeglid ka õiguse ja ülekohtu kohta . Kogukonnad väljastavad ühistes ius gentiumi normides õiget õigust, igal civitasel on oma ius civile aga kumbki neist (civile ega gentium) ei tohi olla vastuolus ius naturalega. 4. ÕIGUS KUI RAHUKORRALDUS ÜHISKONNAS Õigust määratletakse vaadete ja seisukohtade järgi, mida esitab kirikujuht ja katoliikluse isa Aureliua Augustinus ( 354-430) rahukorraldusena armastusühiskonnas. Võtab üle lex aeterna mõiste ja fikseerib seda kui „Jumala korraldav tarkus“, väidab, et lex aeterna koopia in teadvuses on ius naturalis. Kujutab inimkonna ajalugu kahe võitleva riigina: Civitas dei ja Civitas Terrena. Kui seadus ei põhine õiglusel, ei saa seda pidada õigeks õiguseks. Õiguse all tuleb mõista õigluse hoovuseid. Õiglus – vagaduse ja jumalakartlikkuse kvaliteet; usk