sellega tutvumise...!" Kuid inimene, kes on heliloojaks sündinud, ei suuda olla muusikat kirjutamata. Samal ajal kasvas ka helilooja kuulsus ning ta kirjutas populaarseima Teise klaverikontserdi. Ta õppis selgeks klassikute teoseid ning esitas neid oma kontsertidel. Rahmaninovi aitas raskel ajal ooperidirektor Mamontov (vaata lisa 6), kes kutsus Sergei Rahmaninovi dirigendiks oma teatrisse. Dirigendiamet meeldis Rahmaninovile rohkem, kui elatise hankimine eratundide andmise teel. Nii saab 1898. aastal alguse dirigenditegevus veel üks Rahmaninovi universaalne muusikaande ilminguid. Mamontovi teatris laulis tol ajal Saljapin (vaata lisa 7). Siit sai alguse helilooja ja laulja sõprus, mis kestis kogu elu. Uue sajandi esimesed aastad toovad kaasa pingelise loomingutegevuse. Loomingu vool ei nõrgene järgneva 12 aasta vältel ning samasse aega kuuluvad ka kontserdreisid, mis tõid kaasa tuntuse tema pianismile.
Rahmaninov õppis neli aastat Zverevi juures, siis aga tuli nende suhetesse täielik pööre . Zverev ei suutnud andestada, et Rahmaninov hakkas tegelema loominguga ja tal tuli lahkuda. Zverev ei võtnud vastu mingeid vabandusi ja ignoreeris noort inimest täielikult. Uuteks õpetajateks said Ziloti (klaver) ja Arenski (looming). Aga konservatooriumi lõpetamise päeval 1892.a. tuli Zverev Rahmaninovi juurde, kallistas teda, võttis vesti taskust kuldkella ja kinkis Rahmaninovile... Pärast sunnitud lahkumist Zverevi juurest leidis Rahmaninov varjupaiga oma tädi ja tema Tambovist pärit abikaasa Satinite majas. Hiljem sai Rahmaninovist Satinite väimees. 1902.a. abiellus ta tütar Nataljaga, kes oli kogu elu hea sõber ja mõttekaaslane. Koos abikaasa Natalja ning tütarde Irina ja Tatjanaga lahkus Rahmaninov 1918.a. alatiseks Venemaalt. Üle Põhjamaade jõudis ta Ameerikasse, kuhu jäi elu lõpuni. Ameerikas armastati Rahmaninovi. Ta mängis koos kuulsate
annaabi.ee 
