USA dollarit. See summa oli suurem kui jõukate riikide välisabi ja otseinvesteeringud kokku. Võib öelda, et migratsioon on kõige efektiivsem ja eesmärgipärasem viis vaeste inimeste aitamiseks, sest väljarändajad hoolitsevad ise selle eest, et perekonnad kasutaksid otstarbekalt nende raha, mida tavaliselt saadetakse väikeste summadena: sada või paarsada dollarit korraga. Pole tarvis mingit bürokraatiat peale pangaülekande. Mõnes riigis jõuab kuni kaks kolmandikku neist rahasaadetistest maapiirkondadesse hämmastav näide sellest, kuidas vaesed aitavad end ise. Vahendid, mida perekonnad kohe ära ei kuluta, võivad saada tähtsaks arengumootoriks väikelaenuvõrgustike või väikeettevõtete stardikapitali kaudu, mis toob küladesse lootust. Noorele inimesele, kes on üles kasvanud külas, kus ainsaks õhtuseks meelelahutuseks on jumalateenistus kohalikus kirikus või rahvateater, on suurlinna tuled ja kuulsuste glamuurne
soovides seejuures, et välja rännanuks ainult vaesed ja väheste ametioskustega rahvakihid. Et aga nn. “vana” väljarände maade puhul kippusid väljarändajad olema just teatud sääste omavad alama keskkihi, väiketalunike, käsitööliste ja koguni haritlaste esindajad, siis hakati sellele tõrjuvalt vaatama. Lõuna- ja Ida-Euroopa jaoks aga jäi soosiv suhtumine väljarändesse maksma ka hiljem, seda enam et vaesed maad said väljarändest ka rahasaadetistest kojujäänud sugulastele märkimisväärset majanduslikku kasu. Üldiselt aga leitakse, et väljaränne oli vajakajäänud majandusarengu aseaine. Seal, kus algas majanduslik tõus, polnud väljarändeventiili enam vaja. Eestlaste väljarände põhietapid ja-suunad Nagu eespooltoodust nähtub, paigutub eestlaste väljaränne küllalt selgelt üle-euroopalisse rahvastikuajaloolisse konteksti. Siiski oli sellel ka mitmeid erijooni, mis tulenesid nii
annaabi.ee 
