Eesti uusaeg (1710-1900)
Narvas oli traditsioon teistsugune, ühte
bürgermeistrit on nimetatud kommertsbürgermeistriks (linna kaubanduse ja käsitöö
juhtimine). Igal bürgermeistril oli oma sektor, mille eest ta hoolitsema pidi. 18.
sajandil vajadus õigust tundvate inimeste järele kasvas üha. Hakkasid tulema ka
juriidilise väljaõppega mehed, keda kutsuti sündikuteks. Nende puhul eeldati teatavad
kirjutamisoskus (korrektne kirjade vormistamine vastavalt nõuetele). Nende vastutada
oli kogu linna raekantselei. Linnades on ka literaadid, kes olid raes, saanud õigusalase
väljaõppe, aga nende hulka hakatakse 17.-18 sajandil lugema inimesi, kes osalesid
mingis sektoris, aga ei olnud majanduslikult tegevad (nt pastorid, kooliõpetajad). Oli
silmaring ning teenisid oma hariduse pealt raha. Literaatide seisus on olnud pidevalt
laienev. Väiksemates linnades ei pruukinud bürgermeistrit olla ja piirduti vaid mõne
raehärraga (alati ei nimetatud neid nii). Haapsalus oli 1 b-m ja 3 raehärrat, samamoodi
annaabi.ee 
