kiirustel, kui metall on hõõguvpunane. Pobediisist tehakse ka puuriotsi. Sulamit kovar (Co Fe Ni Mn ), mida saab kergesti klaasi külge sulatada, kasutatakse elektro- , raadio- ja valgustehnikas. Co Cr sulamil on suur elektriline takistus, sellest tehakse elektriahjude kütteelemente. Keemiatööstuses rakendatakse metallilist Co katalüsaatorina. Tehisisotoop Co 60 emiteerib gammakiirgust ning leiab radooni asendajana kasutamist radioteraapias (vähkkasvajate ravil), metallodefektoskoopias ja automaatikaseadmetes (kontaktivabade niiskuse ja paksusemõõturites, kaaludes). Ühendid Ühendis on Co o.-a. valdavalt II ja III, iseloomulikum o.-a- on III, seejuures on püsivam o.-a. II. Co(III)- ühendid on oksüdeerivate omadustega, kusjuures nad redutseeruvad Co(II) ühendeiks. CoO tekib Co oksüdatsioonil õhus või CoCo3 kuumutamisel õhu juurdepääsuta. CoO on sinaka värvusega kristalliline aine
piirata, kuid mitte kunagi ega kuidagi täielikult kaotada. Lisaks sellele, nn. looduslikule kiirgusele, on laialt levinud ja kasutusel mitmesugused inimese poolt loodud kiirgusallikad ja nende kasutusvaldkonnad. Näiteks on kiirgusallikad olulised tervishoius: tugeva kiiritusega steriliseeritakse meditsiini-protseduuride "jääke", selleks, et vältida haiguste levikut; kiiritust kasutatakse nii radiodiagnostikas kui ka radioteraapias. Peale selle, tuumaenergia ja selle rakendusvaldkonnad üha suurenevad. Ioniseerivaid kiirgusi kasutatakse tööstuses, põllumajanduses, toiduainetetööstuses, teadustöös ja paljudes teistes valdkondades. Arvestades kiirguse kasutamisel saadavate kasulike ja vajalike tulemustega, on ühiskond nõus taluma riske, mis sellega kaasnevad. Siiski peavad need riskid olema kontrollitavad ja peab olema võimalus neid piirata
Elektromagnetkiirgust loetakse bioloogilise toime tõttu ioniseerivaks kui footonienergia on üle 124 eV ja lainepikkus on lühem kui 10-6 cm. Osakestest koosnevad kiirgused Osakestest koosnevad on näiteks elektronidest, prootonitest, α-osakestest, neutronitest, negatiivselt laetud π-mesonitest või rasketest laetud osakestest moodustuvad kiirgused, mis esinevad nii looduslikult kui on kasutusel ka eksperimentaalselt. Mõned neist on kasutusel radioteraapias, kuid pole veel radiodiagnostikas püsivat kasutust leidnud. Elektronid on väga väikesed negatiivselt laetud osakesed ja neid saab spetsiaalses seadmes, nt betatronis või lineaarkiirendis kiirendada väga suurte energiateni ja valguse kiirusele lähedaste kiirusteni. Elektronkiirgust kasutatakse laialdaselt radioteraapias. Prootonid on suhteliselt massiivsed positiivselt laetud osakesed, võrreldes elektronidega on nenede mass ca 2000 korda suurem. Suurema massi tõttu on
Baarium-strontsiumniobaati kasutatakse detektorelemendina turvaseadmete valmistamisel, sest detektor on suuteline tuvastama temperatuuri erinevust ümbritseva keskkonna ja ruumi sisenenud inimese kui infrapunase kiirgusallika vahel. Raadiumi isotoopi Ra-228 kasutatakse geoloogias mineraalide ja kivimite vanuse kindlaksmääramisel. Varem kasutati raadiumiühendeid pimedas helenduvate kellanumbrilaudade valmistamisel ja meditsiinis radioteraapias. Hiljem nende kasutamine lõpetati, sest sellised kellad osutusid inimesele kiirgusohtlikeks ja meditsiinis võeti kasutusele odavamad ja sobivamad radioisotoobid. 2.6 II A rühma elementide tuntumad ühendid II A rühma elementide ühendid on analoogselt leelismetallide ühenditega peamiselt ioonilise sidemega. Enamik neist lahustub vees hästi, kuid nende hulgas on siiski ka selliseid ühendeid, mis vees praktiliselt ei lahustu. 2.6.1 II A rühma elementide oksiidid
annaabi.ee 
