Sileservseotist kasutatakse detailide mõõtmete suurendamiseks nii pikkuses, laiuses kui ka paksuses. Joonis 3.1. Sileservseotis laiuses ja paksuses Joonis 3.2. Kaldlõikeline sileservseotis Ühest tükist puitdetaili ristlõige ei tohiks olla suurem kui 50x100 mm. Vajalik on liimitavate toorikute hoolikas sobitamine, korralik liimimissurve ja toorikute aastarõngaste õige asetus. Kõige paremaks loetakse radiaallaudadest kokkuliimitud detaili. Tooriku pikkuses jätkamisel kasutatakse kaldlõikelist sileservseotist ja hammastappi. Mida pikem on kaldlõige, seda tugevama liite saame. Optimaalseks loetakse kaldlõike pikkust, mis on 5-8 tooriku paksust. Liimitud plaatdetailid tuleb konstrueerida selliselt, et neis ei tekiks sisepingeid – detaili mõlemal pool sümmeetriatelge peab olema ühesugune arv liimitud kihte (vineer, spoon, paber, plastik jne).
Viikingilaevade edu saladus peituski purje ja aerude ühendamises. See muutis laevad ka harukordselt kohanemisvõimeliseks. Veesõidukite kõrge masti ja sellele vastava tugeva kiiluga varustamise kunsti olid Põhjala laevameistrid saanud selgeks alles vahetult enne viikingiaja algust. Kiil oligi suurel määral viikingilaevade selgrooks. Kiilust ülespoole minnes ehitati õhukestest kuivatamata radiaallaudadest laevakere. Selle töö juures peeti eriti hoolikalt silmas puu toimsust. Kiil valmistati ühestainsast sirgest tüvest, kaared aga vormiti sellistest puuharudest, mis olid juba looduslikult enam-vähem vajaliku kumerusega. Eesmärgiks oli nõtkus ja kergus. Suuremõõtmelise sõjalaeva ehitamisele kulus tosinkonna tamme puit (kuigi eriti põhja pool valmistati mõnikord laevad ka männipuust). 10
annaabi.ee 
