sisutühi ütlus, mida võib kohata raamatulehtedel või filmides. Inimene ärkab hommikul vara, läheb raske sammuga tööle ning leiab end jällegi rutiinsest argielust. Kuidas parandada seda ellusuhtumist, tuua igavasse päeva veidikenegi päikest ja positiivsust? Neil inimestel, kes käivad pidevalt ringi naerusuiselt, on vedanud- nendel on säilinud miski, millesse nad usuvad ning mis toob neisse sära. Kuidas on nad seda saavutanud? Suurem osa muinasjuttudest, mida me raamatulehtedelt lugeda võime või vanaemadelt lapsepõlves unejutuks kuulsime, räägivad ammu tärganud suurest armastusest ning õnnest, mis ei lõppe iial. Okasroosike, Tuhkatriinu, Lumivalguke ning veel paljud meile nii tuntud kaunitarid on olnud õnnega koos ning kolm Põrsakest elavad ikka veel oma vankumatus telliskivimajas rahulikku muredevabat elu. Just see, et võime kuulda muinasjuttudest, et kuskil on olemas olnud nii suur
"Võõrsil" väljendab seda nii: "Ripub värisevaid pungi / üle väravate / juba tunnen aga tungi silmilt tõsta kate. / Õunapuude õite valgus / valgemaks teind tunni, / ons see jälle mingi algus?... / Elama end sunni!" Underi looduskirjeldused annavad kevadele tema luules erilise sära, mingi salajase hõõguse, mida kaugeltki igaüks kevades ei näe. Tekib isegi väike kadedus - temale oli kevad ilusam? Igatahes on see kaunis aastaaeg ka raamatulehtedelt elamus, kui lugeda Marie Underi luulet. Üks piltlikumaid on stseen "Stantsidest" - Kui lõhnav roosa siidist päevavari mu üle kummardumas õunapuu; ning sõstrapõõsas herneshaljas mari on koorund õiest alles maigutu; ning sirelite riisivalge sari end lõhnanõrgel painutamas ju; võililledes on rohtu langend tähti, mis talvel taevas virvendamas nähti. Henrik Visnapuu ei väljenda niiväga suurt ootust seoses kevade tuleku ja veteminekuga, pigem ta lihtsalt
annaabi.ee 
