Maie Remmel
hoopis Lähis-Idast ning Põhja-Aafrikast(Egiptusest). Sellele lisaks märgib ta veel, et sellest paradigmaatilisest
igiliikurist on isegiväga tugeva faktide surve puhul raske välja tulla. Oma raamatu tuvustuseski mainib ta, etraamat
on mõeldud ka ajupesuga eriteadlstele.Raamatut lugedes jäi mulje, et autor ellimineerib igasusguse vastasseisu ja
vaidlemise. Ta eilase sellest ennast häirida, kui ollakse ta väidete vastu. Maie Remmel ütleb ka raamatualguses, et ta
küll võtab teadmiseks vastasleeri arvamustesurve, kuid loobub sõnasõdadest jahoolikalt ehitatud mõttehoone
kivihaaval lammutamisest.Kokkuvõtteks võib öelda, et raamatut oli väga huvitav lugeda tänu selle
teistsuguselevaatenurgale. Samas ei saa seda minu arvates pidada väga teaduslikuks. Teos jääbpendeldama
populaarteadusliku ja müstilise kirjanduse vahepeale. Seal on nii üht kui ka teist,kuid midagi kindalt seal ei ole.