Kvasarid
ülesäritamise tõttu kasutuskõlbmatu. Järgmistel öödel õnnestus tal lõpuks saada heleda valgusallika
perfektselt säritatud spekter. Sellel oli näha laiu kiirgusjooni, mille lainepikkus ei võimaldanud neid
seostada ühegi keemilise elemendiga. Schmidt otsustas veidi katsetada ning võrdles spektrit
tähespektrite kõige levinuma joontekomplektiga - vesiniku nn Balmeri seeria joontega. Tema suureks
üllatuseks klappisid spektrid ideaalselt kokku - Schmidt oli avastanud raadioallikast 3C 273 vesiniku.
Lugejale võib nüüd tunduda, et astronoomid on peast põrunud. Kuidas on võimalik, et nad ei suutnud
spektris näha vesinikku - Universumi levinuimat elementi, mille spektrijooned on kõige paremini
teada? Põhjus peitus selles, et jooned ei asunud ligilähedaseltki seal, kus need pidanuksid olema, vaid
olid oma eeldatavast lainepikkusest 16 protsendi võrra spektri punase osa suunas nihutatud. See aga
annaabi.ee 
