mis kiusab, kutsub, igatseb ning veab mind laulikut ja sind mo Ing. Kun peatab, mil seisatab, ken teab? Hoi tii! hoi tii! hoi tii! See aasta tuleb kevad teisiti, tiu tiu! ja teisiti, see aasta teisiti, ja kevad teisiti ja tuleb teisiti, tiu tiu! ja teisiti ning hoopis teisiti. Neiljas Kiri See õitsmine mind võtab tappa, üks meri vahutav, üks õite torm. Ma olen jõvvetu, ma olen orb ja õitsmine mind võtab tappa. Kõik korraga, sirel ja toom. Käin kun, pää täis mul õunapuie lund. Sind igatsen, sind ooten ei saa und, tuul mett on täis, sirel ja toom. Ma paindun, murdun kummargille kui roosast õitsemisest raske oks. Ah, miks see jaotus, miks on mind kaks, et paindun, murdun kummargille. Ning öö on kuldne kauge ring, mis laotusen veerleb vaid. Päev ainult paistab, paistab maid. Sind armastan, sind ihkan Ing! Ja õitsmine mind võtab tappa, üks meri üle mu, üks õite torm. Ma olen jõvvetu, ma olen orb, ning õitsmine mind võtab tappa
Peale sõda 1947. aastal taastati keelekorraldus Keelekonverentsid 20. sajandi alguses hakkasid haritlased kasutama omavahelises suhtluses eesti keelt Polnud ühtset kirjakeele normi Eesti Kirjanduse Seltsi kirjaviisikomisjon Üle-eestiline keelekoosolek 30. mail 1908 Eesti kirjakeele konverents Arutati kirjaviisi häälduspärasemaks muutmist, kuid suuri muutusi ette ei võetud Võeti kasutusele sõnad pea, hea, seal, teadus, seadus (varem pää, hää jne) Otsustati kaotada H-täht sõnade algusest Tartu IV keelekonverents Toimus 1911. aastal Võõrnimede ja võõrsõnade õigekirja küsimused Sihitise kasutamise reegel Konverentside tulemusel valmis brosüür "Eesti kirjakeele reeglid", mille koostas J. V. Veski 1912. aastal Esimene õigekeelsussõnaraamat Koostati 1910.-1918. aastatel rühmatööna Sisaldas kirjakeele kokkuleppeid Valmis 1918. aastal Täname kuulamast!
Juhan Liivi luule analüüs Andrea Ärmus 10B 1. I isamaaline- „Kui tume veel kauaks ka sinu maa“ II autobiograafiline- „Helin“ III armastus- „Lilled“ IV loodus- „Tuisk“ 2. I „Kui tume veel kauaks ka sinu maa“- räägib sellest, kuidas sul on tume maa ja raske koorem kanda ning täht süttib su üle ja kõik su mõtted ja meel korduvad su rahva südames. II „Helin“- räägib sellest kuidas oli üks väikene poiss, kellel helin helises südames. See kasvas tal koguaeg suuremaks ja lõpuks ei mahtunud tal see maapeale ära. III „Lilled“- räägib sellest, et on üks imeilus lilleleid ja see lilleleidja on ise sama ilus. IV „Tuisk“- räägib talveilmast, tuisust ja loodusseadustest, et tuisk jookseb võidu tuisuga, aga teine iial teisest mööda ei saa, meeleolu on ühteaegu mõtlik ja ka rahulik. 3. I „Kui tume veel kauaks ka sinu maa...
Gustav Ernesaks (12.12.1908-24.01.1993) Gustav Ernesaks Helilooja ja koorijuht,eesti kooriliikumise juht poole sajandi vältel,legendaarsemaid isiksusi eesti muusikas. Elukäik Gustav Ernesaks sündis Peningi vallas Perila külas. Lõpetas Tallinna Konservatooriumi muusikapedagoogika ja kompositsiooni eriala. Töötas muusikaõpetajana Tallinna koolides ning konservatooriumis õppejõuna. Elukäik Osales Eesti NSV Riiklikes Kunstiansamblites Jaroslavlis. Asutas Eesti NSV Riikliku Filharmoonia meeskoori. Oli Eesti NSV Heliloojate Liidu juhatuse liige. Oli Vabariikliku Rahukaitse komitee liige. Looming Kõige tuntum tema lauludest on segakoorilaul "Mu isamaa on minu arm". Ernesaks on kirjutanud ka viis ooperit, neist tuntuim on "Tormide rand". Tuntumad soololauludest on loodud "Hämardunud rannal","Alla valgete kaskede" ja "Pää ko...
lääneosa (v.a Haljala rannik), Põhja-Viljandimaa, Põhja-Tartumaa loodeosa. · Päris ühtset murret ei ole kujunenud, erinevused eri piirkondade vahel on üpris suured. Väga suur pindala. · Viimastel sajanditel on levinud keskmurde mõju siiski kõigile naaberaladele. · Aluseks eesti kirjakeelele palju kirjakeelepäraseid jooni Keskmurde tähtsamad erijooned · Hilisdiftongid ülipikkadest vokaalidest saanud diftongid: pää pia pea; jeal hääl; maa - mua · Algupäraste diftongide osaline assimilatsioon: poig poeg. i on madaldanud · Morfoloogias rohkesti analoogiamuutusi. Si-tunnusega mitmuse osasatav (jalgasi). sse-illatiiv (jalasse). Diftongiline mitmuse osastav (vedelaid) · Pikkade madalate vokaalide diftongistumine (puudub murdeala servades!) mua `maa` Vasta àasta` Pikkade keskkõrgete vokaalide diftongistumine: üö öö, tie tee
Arvatavasti on kirjanikul endalgi selliseid kogemusi on, mil enam mitte midagi ei aita armastatut tagasi tuua, kuid mees siiski otsib mingitki võimalust. Autorid on ka kirjeldanud, kuidas neile meeldib looduse keskel olla, jalutada, mõelda, kirjutada ja kasvõi niisama istuda ning kuulata metsahääli või tuultelaulu. Under räägib jällegi luuletuses ,,Raismik. Mets’’, et ta istub rohu sees ning loeb või kirjutab. ,,… Siin ma istund palju päevi, üle pää ja kaela päikses: päike taevas, päike rohus, päike kaeluses ja käikses. Tulen jälle, tuuled õlul, raamat kaenlas, kingad kastes, kauni päeva algus veres, ara õnne õhin astes. Siin ma istund palju päevi, rohus üle pää ja kaela, kuni sügis kulutanud jalgtee rohelise paela. …’’ Ernst Ennogi on looduse keskel olekust kirjutanud, see luuletus on saanud nii kuulsaks, et
KREEKA TEMPLID Toila Gümnaas iu m And re as As t ok & Fred - Ge org Pää ro Tempel • Ladina sõnast templum • Sakraalehitis ehk pühakoda • Kreeka ehituskunsti tähtsaim ala oli templiehitus Kuhu ehitati? • Kõrgematesse kohtadesse • Linnade akropolidele astmeliselt tõusvatele alustele • Akropol- linnriigi kaljukünkale ehitatud kindlus • Iga tempel püstitai kindlale jumalale • Jumala kuju asus templi sees akendeta ruumis • Selle kuju juures said käia vaid preestrid • Ateena akropol Kuidas ehitati? • Kehtisid kindlad reeglid
Juhan Liivi aastaajad Kevad Õrn maikuu hommik imeilul koitis. Kõik linnud hõiskasivad üheskoos ja kastekullal hiilgas iga roos, mis mururinda rikkalikult toitis. Sääl jarve pinnal tõusev päike loitis, ta peegel säras kuldses värvivoos ja nagu hingas pehme ohu hoos, mu silm ta pinnal igatsevalt uitis. --- Suvi Vaat, kuidas ilm, ta valgeks läeb, kui öödevari maha jääb! Ju tulnud, päike, üles ta, ja vaata põrm lööb elama! Veel vaevalt öö siit põgeneb ja tuhat elu jõgeneb: Liirila, liirila! Kas nägid tõusjat päikest sa? Käib tuhatkordselt läbi maa: Liirila! ("Päikese tõus") --- Kuis lõunapäike iluga pann'd roosilille põlema! Ja vili lookas palaval löönd längu lõunapäikse all. Ja palava käes peab ta ka ükskord valmis küps...
näitsik. Võililled! meelest unus päitsik. Päi-päi päike mine, et saaks õhtuline! eelmine · järgmine Pani pärja pääle mätta. Päitsik söömata ei võinud jätta. Näitsik! Iu-iu ike, ike! Päevale sai rike. Lõhnas ristikhein ja kesa laotet sõnnik. Põles päikse pesa kaotet. Tsio-tsio, eo-eo! Tillu peoleo! Ürgmägestikus Mis imelinde taevas tiirleb? O need vabaduse linnud, Silm vaevu seletab neid maast. kes lendavad mul üle pää. All päikest külmas õhus kiirleb All põrmu varisevad linnad lind iga nagu hõbelaast. ning lõhkeb mägestiku-jää. äev päeva järel kaugel kõmab kui Päike üle Austria. Viin, Salzburg, München tules kumab ning põrmus põleb Saksamaa. kasutatud allikad: https://et.wikipedia.org/wiki/Henrik_Visnapuu#Looming http://www.ut.ee/verse/index.php?&m=authors&aid=17&obj=po ems&apid=852 http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=780 TÄNAN KUULAMAST!
Kui olendeid, asju või nähtusi on mitu, siis kirjutame sõna lõppu d. Elusolendite kohta küsime kes? ja asjade kohta küsime mis? Kui sõna vastab küsimusele mida teeb? Siis kirjutame sõna lõppu b kui sõna vastab küsimusele mida teevad?, siis kirjutame sõna lõppu -vad Poolitamine 1) Üksik kaashäälik täishäälikute vahel viiakse järgmisele reale. va-res, pää-su-ke, tu-le, kaa-li-kas 2) Pikk või ülipikk kaashäälik lahutatakse tähtede vahekohalt. vur-rud, kan-nan, põl-lul, tup-pa 3) Kaashäälikuühendis viiakse järgmisele reale viimane häälik. vors-tid, krõmp-sub, kat-ki, varg-si 4) Ühetäheline silp sõna ees jääb rea lõppu. meie-ga, leia-me, jõua-te, laua-le 5) Ühte tähte ei jäeta rea lõppu ega viida järgmisele reale. õde, ema, meie, nõu, kaua, tuua 6) Täishäälikuühendit ei poolitata. kau-gel, mei-le, tõu-seb, tuu-led 7) Sõnaalguse kahetähelist silpi pole tavaks jätta rea lõppu. ÄRA NII POOLITA! aa-bits, ee-sel, uu-dis, o...
Kes armastust külvab, see armastust leikab. Vesine on veliste arm, sõklane on sõsarde arm. Armastus ja tuli ei ole laste mänguasjad. Mida armsam laps, seda kibedam vits. Armul pole põhja. Armastus on hullem kui soetobi; soetobi Musu armastuse mõedupuu. ajab pää paljaks, armastus ajab perse paljaks. Liki luud om liha makus, ao tullõh tütrik armas. Noorus armu kergitap, vanus kokku vantsutap. Ken päävä tõinetõist vihkav, nii ööse tõinetõist armastav. Härg kasvab ikkenukas, mees kasvab kervevardes, noorik kasvab mehe armus.
väike Minni, Kord korra järgi läeb meile lastele nii hää. tillu Ninni Emakene, hellakene, Kord korraks järgi mina, ruttu, ruttu järele! pesed silmad, kammid pää. Kord korraks järgi sa, Musttuhat ümber kordab, Korv on Annil, Ei iial otsa saa. korv on Mannil, Ninnil, Minnil korv on ka. Näe, päikse paistel mängib Leiba Ninnil, Musttuhat sääse meelt -- leiba Minnil, Sääsk, õnn ja sääse mõtted -- Annil, Mannil leib ka. Kes oskab kõiga keelt. Tipa-tapa
nad iluga, liig raske minu vael ah, piki maja violetne pael, seal pungi puhkemas kui suuri marju. Ja tõstan säravamat safiirkrooni, et see end juuste kullakuhja plehiks, ma õite rasket küllust üle pää. Taas tunnen tuksatavat noori sooni: on nagu mind mu õtsev veri ehiks, ah, elada on imeliselt hää! Tänan kuulamast!
´ ,,Valge käsi" tõrjub unevaevas noormees kiusavaid meelelisi ja kiitvaid kujutusi. ,,Maikellukesed" - esiplaanile tõuseb ajaluuleline alge, armastusmotiivi käsitlus areneb meenusmuslikul foonil. Mu tuba on küllastatud lõhnadega Maikellukestest tillukestest. ,,Inspiratsioon" kõneleb vahekorra hellast usaldavusest, selle puhastavast toimest ning loob armastatust madonnalikult vaigistava kujutuse. ´See on nii imelik, nii imelik ja hää! Kui laps su sülle heita, peita tahaks pää ja ainult kuulata su hääle tasast, pehmet kõla, kui laps, kes tahab jälle hääks ja vagaks saada.´ ,,Kerkokell" ema mälestuseks loodud, avaldub hingehelluse teema. Kodumurdeline keelekuju, sõnastuse valitult maalähedane lihtsus ja meeleolu süvendavad kordused tunduvad selles luuletuses ainuvõimalikus. Elu ja surma lahutamatus, emahool, poja tänutunne ja kahjumeel, hilinemiselamus ja enesehinnang ühinevad siin kunstiliselt mõjuvaks tervikuks.
Sa oled tohutu töömees, ma olen su kõrval köömes..." Kõlamängu kuuleme ,,Lambad" ettelugemisel... ,,Üks lammas ütles mää! Kõik lambad kooris mää! Üks lammas ütles hää! Kõik lambad kooris hää! Üks ütles hulka pää! Kõik kooris maha pää! Üks lammas ütles mää! Kõik noogutasid nää!" Ladusat riimi leidsin luuletusest ,,Läigib" ,,Pealinn läigib nikkelrauast, süda läigib, tõused lauast, tõused lauast nagu hauast,
Unenäos ja ilmsi Ühel õhtul ma istusin laua taga. Mõtlesin oma mõtteid ja veel helendasid ainult aknaklaasid. Vaatasin möödaminevaid inimesi. Neil kõigil oli kuhugi kiire. Minul aga oli aega küllaga. Istusin seal ja ootasin. Tundus nagu oleks aeg seisma jäänud. Seintel olid õhkkerged maalitud liblikad ja laual lõhnrasked lillevaasid. Ma usun, et ma ootasin kevadet. Joonistasin väsinud käega lilli ja rohelist heinamaad. Pea lauale siis langes väsind pää ja mõtted said otsa. Silmi pilukil hoides nägin vaid, et kuldpunane oli alles taevasein. ,,Ah, unenäod nüüd tulevad mu üle," laususin viimaks. Nii suikusin ma unne, meel nii hale. Nägin unenäos ,et istusin aias ning vaatlesin teisi lapsi kaugel mängimas. Neil oli sama lõbus kui minul toona, väikese lapsena . Ma tahtsin samuti minna kodust kaugemale. Mul oli kurblik, aga siiski hää. Otsustasingi minna teiste juurde mängima. Avasin kiiksatusega värava, mi s oli juba kulunud
GUSTAV ERNESAKS Elust Gustav Ernesaks (12.12.1908 Peningi vald 24.01.1993 Tallinn) Helilooja ja koorijuht, eesti kooriliikumise juht poole sajandi vältel, legendaarsemaid isiksusi eesti muusikas. Tema "Mu isamaa on minu arm" kujunes nõukogude ajal eestlastele mitteametlikuks hümniks. Gustav Ernesaks sündis 12. detsembril 1908. aastal Peningi vallas Perila külas. Ernesaksade peres armastati laulmist, Gustavil oli aga teisigi huvialasid. Tallinna konservatooriumi klaveriklassi astus ta alles 15aastaselt (1924), õppis seal kuni 1927. aastani ka orelit, ent mõistis peagi, et pianistiks õppida on liiga hilja. 1929. aastal astus ta taas konservatooriumi ning lõpetas selle 1931. a. muusikapedagoogika erialal (professor Juhan Aaviku klassis) ja 1934. a. kompositsiooni erialal (professor Artur Kapi klassis). Pärast konservatooriumi lõpetamist töötas Ernesaks muusikaõpetajana ...
4) Kui tegemist on võõrsõnaga, milles on 3 vokaali järjestikku, siis võib poolitada vokaalide vahelt ehk silbi piirilt Nt: ideaalne → ide – aalne, revolutsioon → revulutsi – oon 5) Üksikut häälikut realõppu ei jäeta E - male EI SAA TEHA, vaid ema- le, 6) Koma ei tohi olla rea alguses , et………. EI TOHI OLLA 13. Genuiinne sõnavara Genuiinne sõnavara ehk algupärane sõnavara *Ürgkeele mudel cv (konsonant+pikk vokaal) nt. maa, pää või vcv (konsonant vokaal) nt. ema *Maailma kõige vanemad sõnad: maa, puu, kuu Vanimad sõnad: jõgi, puu, kala, kulm, silm, luu, pää (pea) 14. Ugri sõnavara (VAATA KA ÕPIK LK 44) Eesti keel kuulub soome – ugri keelkonda. Kolm soome – ugri keelt on : a) Ungari keel b) Soome keel c) Eesti keel Uurali keelkond soome - samojeedi ugri keelkond keelkond
Loodus Juhan Liivi luules Ehkki Liivi elu ei olnud kerge, üksindus ja skisofreenia mõjusid talle laastavalt, suutis ta leida endale muu ''kaaslase'' peale inimeste, kellega ta oli väga lähedases suhtes looduse. Kuna Juhan Liivi lapsepõlv möödus Peipsi-äärses külakeses, siis kiindus ta juba varakult maalilisse Peipsi järve ja veekogude kiindumus väljendub rohkesti ka tema luules : Vaikne, peegelsile järv, kuis nii ilus oled sa! Taevasinine su värv, ühte sulab taevaga! Armas on su voode vilu, aga sinu lainte ilu kesse mõistab võrrelda! ("Järv") Tänu sellele tihe...
Alliksaar. LUULENÄITEID Tütarlapsele, keda ma nii väga armastin! Tütarlapsele, keda ma nii väga armastin! Su liikmed lõhnavad kui noored valged kased, mis oma ladvastikud peitnud uduloori. Ning omi sädelevaid õlgu, rindu noori sa läbi värisevi lehi paista lased. Ja vaade selge sul kui kaljust karglev läte, mis ripsmeilt vuliseb kui pehmest lepavõsast, sääl joomas käisin ma kui lõo, kes eksin pesast, uus elu vulas mul sääl üle pää ja käte. Fööniks Ma uuena tõusen tulest, sai tuhaks mu koltuv kest. Ma kergem udusulest ja tugevam terasest. Jäid lõõska vaid pehkinud jätted: väärmina ning ebamaailm. Nüüd jootmas mind Kõiksuse lätted ja silmaks mul Kõiksuse silm. Ja päiksekiirtega ühte mu ihu sulab uus. Ta üleni leegib kui lühter ja Elu Sõna tal suus. Viin kõikjale valgust ja rõõmu, mu hingusest sulab hang ja mu südamest suuri sõõmu joob lunastust roimar ja vang.
aia/on rohelised õndsad lootused, / ja igas väikses põõsas suured ootused / ..." Heiti Talviku kevades kõlab laul: ,,Ah, võsastik rõkkab, orkester on koos, / lind linnuga sillerdab paisuvas hoos." ,,Kuupaistel roheline läigib jää, kuupaistel maastik sädeleb kui suhkur. Öötuules lumitolm keeb üles tuhkur ja tähina meil' vajub üle pää." Nõnda kirjeldab Talvik aastaaega, mille sõnatüvi moodustab ka tema perekonnanime talve. Tema sõnul ,,...lendavad (talvel) hobused..." ning ,,...õhud on kõik hõbedas..." Under võrdleb seevastu suve ja talve: ,,Sääl, kus suvel sadadena kullerkupud kollendasid, / ... / laialt lasub lumi, lumi, külm ja hingetu / ..." Samas juhtub talvel nii, et ,,meelde tuleb kõik, mis hää: lilled, laulud, soojus, valgus." Talviku jaoks sümboliseerivad talve jõulud: ,,Nii südaööni
Kirjakeele normi kujundamiseks loodi kirjaviisikomisjon, mis hakkas tööle Eesti Kirjanduse Seltsi juures. 30. mail 1908 korraldati Tapal Eestimaa Rahvahariduse Seltsi ja Eesti Kirjanduse Seltsi liikmetele keelekoosolek, et kirjaviisi normi osas kokkuleppele jõuda ning õigekirjutuse ühtlustamise küsimusi arutada. Konverentsil ei võetud esialgu ette suuri muutusi kirjapildi häälduspärasemaks kohandamisega, küll aga otsustati sõnade pää, hää, ja pääl, sääl asemel kirjakeeles kasutusele võtta uus sõnakuju pea, hea ning peal, seal jne. Järgmisel taolisel keelekonverentsil 1909. aastal arutati Tartus sõnaalgulise h kaotamise küsimust ja üksiksõnade õigekirjutust. 1910. aastal otsustati Tallinnas hakata kirjakeeles kasutama sid-lõpulist mitmuse osastavat ning lühikest, ilma käändelõputa sisseütlevat. Samuti vormiti
itaalia, vene, kasahhi, gruusia, moldova, bulgaaria jt. keeltesse. Ei mullast sul olegi enam suurt lugu Ei mullast sul olegi enam suurt lugu, kui kõndima õpid parkettide pääl, sääl ununeb loodus ja loomise lugu ja kõrvadest kustub sul põldude hääl. Võib-olla sul sügavas kripeldas sugu, kui õhtuni mõttesse mõlgutad pää, kui küsid, kas kividel kängub su sugu, kui pooleni ööni sa unne ei jää. Üks mõte toob teisele mõttele ainet ja mõeldes sa veelgi värdjamaks jääd, kõrv eristab eetrist vaid lõputut lainet, kui külmast kapist tood jahedat jääd. 4 Lapse palve paide pärast Ema, tule,
Ja armastus see mühab vahepeal. Oh häda, häda - ees on ookean, kuid puudub aer, kuid puudub aeroplaan, ja pole silda, pole laeva vees, on üksi otsatus, on armastus me ees. "Ei mullast sul olegi enam suurt lugu" Hando Runnel 1976 Ei mullast sul olegi enam suurt lugu, kui kõndima õpid parkettide pääl, sääl ununeb loodus ja loomise lugu ja kõrvadest kustub sul põldude hääl. Võib-olla sul sügavas kripeldas sugu, kui õhtuni mõttesse mõlgutad pää, kui küsid, kas kividel kängub su sugu, kui pooleni ööni sa unne ei jää. Üks mõte toob teisele mõttele ainet ja mõeldes sa veelgi värdjamaks jääd, kõrv eristab eetrist vaid lõputut lainet, kui külmast kapist tood jahedat jääd. Kingi mulle kinopilet Kingi mulle kinopilet, anna akna taga vilet, vaata, kas meid keegi nägi, lähme otse pargist läbi, pargis meid ei passi keegi, aga ega me ei teegi suitsu meil on kommituutu, teepeal seda me ei puutu, annan kinos pihust pihku,
Põliseks peolauasoolaseks oli eesti talupojal heeringas. Jõukamates peredes söödi heeringat ka argipäeval kuid iga talupoeg seda endale lubada ei suutnud. Ega niisama öeldud, et silk on vaese mehe heeringas. Kala osa talurahvatoidus sobib lõpetada nii-kala ütleb: ,,Jumal hoidku mu liig rikka ehk üle aru vaesekätte saamast: vaene sööb silmä pääst, rikas nüllib naha sälläst." Silk palunud taevataati: ,,Ära anna mind vaese mehe kätte, sees sööb mind pää ja luudega, ära anna mind rikka kätte, see nüllib naha, annab paraja kätte." .
Juhan Liiv Lugemik Kaimar Lehtlaan Parksepa keskkool 12B Võru 12.02.2008 ,,Kevad"-Kevadest on Juhan Liiv kirjutanud otsekui heldimusega, kirjeldades kevade tärkavat loodust ning selle kaunist ilu.Üheks näiteks võib tuua katkendi luuletusest "Mai hommik". Esimeses salmis loob kirjanik pildi tärkavast maast kogu selle lihtsuses ja kauniduses. Teises salmis jätkab kirjanik seda teemat, kuid luuletusse põimitakse igatsev alatoon. Õrn maikuu hommik imeilul koitis. Kõik linnud hõiskasivad üheskoos ja kastekullal hiilgas iga roos, mis mururinda rikkalikult toitis. Sääl jarve pinnal tõusev päike loitis, ta peegel säras kuldses värvivoos ja nagu hingas pehme ohu hoos, ...
(luuletusest ,,Sa oled kui lilleke") Liiv kasutab oma luuletustes ka palju epiteete. Sealjuures Liivi epiteet, maailmast ja inimesest pilgeni täis, olgu siis kitsamas või laiemas tähenduses, ei taotle just lugeja rabamist ootamatusega. Ehk õigemini, Liivi epiteet rabab küll, ta otse vapustab, ent nii nagu iga tähelepandav avastus oma lihtsuse, enesestmõistetavuse, isegi ootuspärasusega. Pää langend su käe peale- Kui ärahelisenud hääl (luuletusest ,,Mures") : Peatume näiteks luuletuse ,,Üks suu" juures. Liivi parimaid armastusluuletusi ongi emale pühendatud ,,Üks suu", mis oma sügava tundeehtsusega suudab lugeja silmade ette maalida kortsunäolise, vaikse, õiglase maanaise kuju ja autori hella tundmuse selle lihtsa inimese vastu. Proovime seda luuletust veidi lahti seletada.
(päi-jäi-sein-lein / AABB) Marie Underi luuletused ’’Sirelite aegu’’ All sirelipõõsa lillatavaid sarju mu valge käsivars kui luige kael nüüd püüab kobaraid, mis okste lael loond loogeldes suurt värisevat varju. Ja silmad niiskuvad: ei julge harju mad iluga, liig raske minu vael – ah, piki maja violetne pael, seal pungi puhkemas kui suuri marju. Ja tõstan säravamat safiirkrooni, et see end juuste kullakuhja plehiks, ma õite rasket küllust üle pää. Taas tunnen tuksatavat noori sooni: on nagu mind mu õtsev veri ehiks, Ah, elada on imeliselt hää! ’’Suudlus’’ Su suu minu suus su hing minu ihus su suu mu suus me vili küpseb samas vihus. Su suu mu suus su närvilülid mu närvikees, su suu mu suus su süda tuksub kui minu sees. Kus lõped sa? Kus algan ma? Kes lahutas küll lained merest? Su verelibled minu verest? Üksteisest kumbki põlev laast. Kes tõstis me jalad maast? Vaid kõrged kohad, tornid, mäed!
Samuti paarisriimi. (päi-jäi-sein-lein / AABB) Marie Underi luuletused ''Sirelite aegu'' All sirelipõõsa lillatavaid sarju mu valge käsivars kui luige kael nüüd püüab kobaraid, mis okste lael loond loogeldes suurt värisevat varju. Ja silmad niiskuvad: ei julge harju mad iluga, liig raske minu vael ah, piki maja violetne pael, seal pungi puhkemas kui suuri marju. Ja tõstan säravamat safiirkrooni, et see end juuste kullakuhja plehiks, ma õite rasket küllust üle pää. Taas tunnen tuksatavat noori sooni: on nagu mind mu õtsev veri ehiks, Ah, elada on imeliselt hää! ''Suudlus'' Su suu minu suus su hing minu ihus su suu mu suus me vili küpseb samas vihus. Su suu mu suus su närvilülid mu närvikees, su suu mu suus su süda tuksub kui minu sees. Kus lõped sa? Kus algan ma? Kes lahutas küll lained merest? Su verelibled minu verest? Üksteisest kumbki põlev laast. Kes tõstis me jalad maast? Vaid kõrged kohad, tornid, mäed!
Ka täiskasvanutel sel ajal oli palju küsimusi tuleviku kohta, nende enese saatuse, lähedaste, riigi, kõige ümbritsevad kohta, inimesi hoiti teadmatuses ja igal ühel olid omad hirmud ning vahel ka põgeneti oma turvalisse, välja mõeldud maailma. 2."Nüüd tuli Aime traktoriga, mina kujutasin vanaema- läksin traktorile vastu, põrutasin nähtamatu vikatiga vastu maad ja käratasin: "Vat mina mette oma kodu ära viia ei lase! Tehke minu pärast, mes te tahate, võtke või pää maha!" (Lk 262) Kuna maal elades puudub tâielik haridus, siis õpitakse oma pereliikmetelt. Omandatakse sarnast käitumisharjumust ning kõnepruuki. Sellest kujuneb välja ka maailmavaade, millel tuginetakse. Minategelane oli varem näinud oma vanaema kodu kaitsmas, nii tegi ka seda minategelane mänguhoos, sest tal oli vanaema hoiak selgelt meeles. 3."Olin harjunud,et mind alati metsa kaasa võeti, ükskõik kas mindi talvel luuaraage tooma või suvel heinamaale. Metsas minu tähtsus tõusis
soomusteta (siin: näivalt soomusteta) kalu tuleb pidada roojaseks. Havi pealuu sees on rist. Vaata, juut ei söö sellepärast haviliha, et rist on sees. See teadmine oli meil, et juut ei söö haviliha. Havi peas olevat ka veel vasar, naelu, nuga, mõõk, oda. Kristuse ristisurma juurde kuuluvad rist, vasar ja naelad (Tartu). Haug olevat kolmel korral noad valmis seadnud, et võrke katki lõikuda, ent Jumal lõiganud iga kord noad katki ja nii väidsed on praegu avi pää sisse jäänu (TartuMaarja). Ühe teisendi järgi on ristegi kolm: Havve kala pää seen omma väidse, mõõga ja oda, mida Kristuse ristisurma vainlaste tähis sinnä jo olevat algusest loodu. Ka olevat kolm luust ristikest löüdä, kats ilotut ja kolmas illus rist, nimelt keskmäne, havvekala lõpuste ligi. Pisikest risti või kaldristi, kirvetera, mõõka või oda meenutavaid luid on nii
../ Ning oma sädelevaid õlgu, rindu noori sa läbi väriseva lehi paista lased./.../ Väga huvitavalt on metafoor looduse ilu ja naise silmad vahel. Ja lõpp on võidukas, kuid pole seda sõnadega üle paisutatud. Hästi on väljatoodud, see kuidas kedagi armastades, teda ihaldades on minul kui armastajal uus elu temaga olles. Nagu elaksin kaht elu, üks on joovastav elu armastatuga, teine igapäevane hall. /.../ uus elu vulas mul sääl üle pää ja käte./.../ Eel äikest (1924, Pärnus 5.juuli) Selgesti on märgata, et luuletaja teab loodusest ja tema käitumisest erinevates olukordades palju. Kõik nähtused, mis seovad loodust ja äikest on püütud ära mainida. Lugedes seda luuletust, tekib tunne, et see oleks nagu mingi õnnetus või katastroof, mis võib maad katta. /.../ Horistont on palavikun, musta mattub ilm./.../ Huvitavalt
Gustav Ernesaks (12. 12.1908 Peningi vald - 24. I 1993 Tallinn) Elulugu Gustav Ernesaks sündis 12.detsembril 1908. aastal Peningi vallas Perila külas. Erneseksade peres armastati laulmist, Gustavil aga oli teisigi huvialasid: muusika, joonistamine ja sport. Enamikule kaasaegsetele on tänini kättesaamatu tema tulemus kaugushüppes 6.30. Tema kunstnikukäe osavust väljendab isiklik autogramm-sarz. Tallinna konservatooriumi klaveriklassi astust ta alles 15- aastaselt (1924), ja õppis seal kuni 1927. aastani ka orelit, kuni mõitis, et pianistiks õppida on liiga hilja. 1929. aastal asutus ta taas konservatooriumi ning lõpetas selle 1931. aastal muusikapedagoogika erialal ja 1934. aastal kompositsiooni erialal. Pärast konservatooriumi lõpetamist töötas Ernesak...
Küpresse tardunud ladvus öökull huikab, Esikkogu ,,Palavik" (1934) täht mõni tulisilm öö taarnais tuikab. Teine luulekogu Fontäänest kihisedes keeb kristall; kül udu piki kivisambaid sujub. ,,Kohtupäev" (1937) Kes mäletab veel kahavat printsessi, öö vaikuses kes kaua valvand siin, pää kuumav kaleda kolonni najal? See oli sätendaval, vingel aastajal, kuid nüüd mind siia toonud sama piin ja peitnud vari samase küpressi. Kuu kaame valgus lillepeenraid katab kui surnulina. Pulstund puude all fontäänest kaugeid halinaid veel kajab.
· Sk astmevahelduseta: leskel, käskin · Palatalisatsioon puudub: palk:palki · G kadu: särg : säred ; telg : teled ; järestikku · Lööma, sööma lihtminevik: löin, söin · Vokaalide sisekadu kolmesilbilistes sõnades toimumata: keldane 'kollane', laskesin · Nimetavas e: järve, lapse · E ja o kõrgenevad h ees: tegema :tiha; koht : kuha · Äi-, oi- ja ai-diftongid: laiva, koir, päiv · Aa, ää säilinud: pää · K > u: *kakl > kaul 'kael' ; *nakr > naur(is) 'naeris' Rannikumurde murrakurühmad Läänerühm (Jõe, Kuu, HljLä): · Süömme, tulette · Tulid 'tulivatä Keskrühm (HljI, VNg); Idarühm e Vaivara Alutaguse murre Lüganuse kõige vanapärasem ja omanäolisem Jõhvi lõunas tugevad keskmurde mõjud Iisaku põhjaosa kuulunud kokku Jõhviga, kesk- ja lõunaosas eesti-vene-vadja-isuri mõjud, loodeosa Viru-Jaagupi mõjudega
,,siis tuleb vaesus sulle kallale otsekui röövel ja puudus --------------- nagu relvastatud mees." (Õp 6:11) Nii Õpetussõnades kui ka vanasõnades esineb lisaks antiteetilistele ka sünteetilisi parallelisme: Õp 6:9; 6:10-11 (ja 14:33-34) ning 19:15. Vanasõnades: sünteetiline parallelism (üldisemalt konkreetsemale) on näiteks ,,Laisal pallo pühäpäivi: laisal kõrd kõtt haige, päiv pää haige", ,,Hooletu on hullem kui laisk: laisk teeb natuke, aga teeb valmis, hooletu jätab puhas poolele." Õpetussõnades esineb laiskuse teema juures ka midagi refrääni taolist: 6:10-11 on identne 24:33-34 ja 22:13 sarnaneb 26:13-le. Sealjuures tundub mulle 6 ja 24 peatüki karmikõlaline ,,refrään" hüperboolsena ja seeläbi poeetilisena. Eesti vanasõnad muudab aga luuleliseks riimide kasutamine: ,,Laisk alles haigutab, usin
Elurada Me käime kinnisilmi elurada, kui mängiksime vainul pimesikku, et teisi püüda, ja ennast kaotada. Ja eksimine kordub vastastikku, jalg väärataks, teelt kõrvale viib sammu. Rind pakitseb, ei aima tulevikku. Kui aga kahanenud noorusrammu ja lahtunud kired, vaimustusehumal- siis märkame: aeg koju minna ammu. Ja tunded selguvad, ja valguskumal silm sihti näeb ja otsitavat rada, ja päike vaob eluõhtu sumal, et viimast tõde surmas avaldada. Karl Eduard Sööt Hommik Igal hommikul uuesti sünnin ma roosana linade valevast vahust. Kuldset liiva päike kui pilluks vastu mu väikeseid uniseid ruute kutsub mind sala kui kutsutaks pruuti. Süda mul pudeneb mitmeks killuks. Aed on täis rohelust, tilku ning jahe kui kaev aeva kui saladus suur, mis ärevaid aimusi annab. Täna on tulnud ning Eile ta suri! H...
Liiv on kukkunud kuuehõlmast maha ja muutunud mäeks. Seda mäge hüütakse nüüd Kaleviliivaks. Kui Kalevipoeg saanud härja kätte, siis löönud härjal pea otsast ära. Härg on kivistanud ära ja on praegugi veel järel Ubari kaldal. Kalevipoja seotud taimed · Valged pikad sooheinad, milledel valge topp otsas on, nimetatakse Kalevipoja juuksed. Ka nimetakse teda oma valge karva pärast jänesekarvadeks. · Tihti teinud Kalevipoeg nii tööd, et pää otsas auranud ja nahk higistanud. Kord oli ta kaua aega künnud ja kündmisest nii palju vaevatud ning väsinud, et enam sõrmeotsagi ei ole jõudnud liigutada. Nii istunud siis Kalevipoeg suure kivi otsa maha, et natukene väsimust puhata. Kivi otsas istudes tilkunud rasked higitilgad tema otsa päält maha paksu rohtsse. Pärast aga hakkanud Kalevipoja higitilkade asemele karuohakad kasvama, ja praegu leitakse neid igalt poolt üle maa, kus neid mõnes kohas
soola juure ja pantakse nõnda palju tükkideks lõigatud saia senna sisse ligunema, kui tarvis on ja lastakse siis nii kaua seista, kunni sai kõik piima sisse on tõmmanud. Siis küpsetakse väiklase tule pääl võiga helepruuniks. Seda küpsetatud saia süüakse lihaleeme (bouilloni) juure. Selle söögi tarvis võib vanaks jäänud kuivanud saia võtta. Mai Reivelt. Söökide valmistamise õpetus. 1883. · Vasika pää rosina soostiga Kui esimese tüki õpetuse järele keedetud ja praetud vasikapää lina pääle pandud, siis lisatakse selle soosti juurde: korten paksu pruuni praadi soosti, söögilusika täis peenikest suhkrut, kolm söögilusika täit puhastatud ja ära kupatatud rosinaid, üks söögilusika täis Gabulsoosti, napsi klaasi täis viina ja aru järele soola. Kui nüüd läbi keeb siis kallatakse üle selle liha. Praetud ehk rasva sees restitud kartohvlid antakse juurde. Jaan Koor
2. „Järel revolutsiooni“ 1 On kõrtsikoopad pärani kõik lahti, vürtspoodnikul ent müügiks puudub leib. Nüüd viimne tuli löögem elutahti, Mis ruttu maha käib. Ministriga joob sinasõprust lurjus ning õigust ratsapiits taas mõõdab turul*, vereaurust purjus, kus poodi viimane patriits. * Autor kasutab irooniat. Tegelikult ei ole see õigus vaid hoopis omakohus. allegooria 3. „Oli sügis“ Oli sügis. Auras udurähma. Tulin kõrtsist, pää täis õlleähma. Tühjas pargis tummalt seisid puud. Olid kõledad kui roiskund luud. Lehte liuglevat veel nägin uttu, Mutta kontsaga ma lõin ta ruttu, Mutta kontsaga ja nutsin siis, Nutsin, kuni politsei mu viis … 7. Kinnisvormid „Vana sepp“ – sonett 14 värsirida 4-4-3-3 11 silpi reas 8. Graafilised võtted ja iseärasused Graafilised võtted puuduvad. Luuletusele Simmanil on Marko Matvere kirjutanud muusika ning Jaan Tätte esitab seda.
allee kui põrand puhtaks pest Süda sees kui nuga taskus poolrõske veel. Mis sest! Mis sest! tukub, aimamata verd. Eest rebit laineil haak ja olm: Ons see minu oma suu, sööb sõõrmeid sinisoola tolm. mis neid surnud sõnu poetab? Eest lükat mere jäine riiv: Hapraid askeldusi soetab saand merest maantee - taeva viiv. käsi, küljes mõni muu? Ees samme vibuhändlik sirk, Sammun, koban samas kongis, pää kohal tuiskab tuulekuul. mille varbadega harjut. Ja riideis tuul ning põues tuul - Kauakestvas leinarongis löön ise õõtsuma kui pirk. hädakisad ammu karjut. Ja rannal valge varvas-aid. Silmil vist on surilina; Kolm mütsi, miski mütse all: häälitsed kui võõras lind. sääl kargleb kaarik-kukerpall, Ons see minu oma mina? kui sõidaks võõraid teid ja maid. Ons see minu oma rind? Käin ise võõraid teid ja maid
1860.-te aastate ühel väga kuival, vihmavaesel suvel olla kaugemad - kavalamad targad soovitanud Patjala küla vanadel naistel lasta mõõta põhjatu allika sügavus - et küll siis tulen jälle vihma. Siis koguti Patjala vanad naised ja korjati kokku küla kõik köied. Ilmatu pika köie otsa seoti raudpada, kuhu raskuseks pandi veel kivi. Köis olla vajunud ilmaarvamata sügavuseni. Kuigi nad põhjani ei jõudnud, tõmmati köis koos pajaga välja. Aga kivi asemel olnud pajas verine härja pää. Ja siis ütles hääl vee peal "Kui te veel kord sisse lasete pada, siis tõmbame teid endid kõigetäiega alla". Seepeale jätsid ehmunud naised allika sügavuse mõõtmise. Ka kinnitavad vanad inimesed, et on näinud, kuidas härjad ja lehmad olla jooksnud allikasse sisse ja kadusivad sinna igaveseks. Ka kevadeti on nähtud , kuidas varahommikul veehoidjad vee peal istudes oma päid sugenud. Alatskivi loss
2. Loodusluule Juhan Liivi elu ei olnud kerge, ometigi on eesti kirjandus saanud temalt hindamatu kultuuripäran-di luuletuste ja juttude näol. Ühte tema luulezanrit loodusluulet tahan siinkohal ka põhjaliku-malt käsitleda. Miks just loodusluulet? Nimelt seetõttu, et olen isegi kiindunud Eestimaa kaunisse loodusesse ning Juhan Liivi loodusluule, mis on ühtaegu nukker ja luuleline, suudab anda edasi reaalsuselähedast pilti Eestimaa looduse mitmekesisusest ja kaunidusest. Juhan Liiv veetis oma lapsepõlve Peipsi kalda äääres. Tema nukrasse argipäeva tõi rõõmu või-malus viibida maalilises koduümbruses. Liiv vaatles looduse pisiasju ja suhtus neisse kui endasu-gustesse. Tema loodusluules ei ole võltsina tunduvaid kirjeldusi, mis tihti kipuvad sattuma luulesse, kui kirjanik ei suuda loodusele piisavalt lähedal viibida. Juhan Liiv otsekui elas looduses: kurvas-tas, kui loodusel oli raske, tundis rõõmu, kui valitses päikesepaiste. Juhan Li...
Referaat Juhan Liiv (1864-1913) Nimi: Klass: 2008 Sissejuhatus Juhan Liiv on läinud Eesti ajalukku kui geniaalne kirjanik ja harukordselt kurva elulooga isik. Vähemalt ühte tema luuletust oleme kõik kord õppinud, paljud rohkemgi. Teatakse ka tema rasket elukäiku, paljud nimetavad teda üheks õnnetuimaks luuletajaks eesti ajaloos. Lisaks sisemistele hingeheitlustele tuli põdural kirjanikul rinda pista nii füüsiliste haiguste(kopsutiisikuse) kui ka vaimsemate haigustega (skisofreenia, jälitusmaaniad). Kurb- naljakas tõsiasi on seegi, et suur kirjanik pidas end teatud haigushetkedel Poola kuningakski. Teda on püütud mõista, lahata tema luuletusi ja seeläbi ligi pääseda sügavatesse hingesoppidesse, kuid vaevalt leidub inimest, kes suudaks täielikult mõista Juhan Liivi hingeelu kogu selle üksinduses ja nukruses. Ja kui keegi mõistakski, ehk peaksime tedagi omamoodi hulluks, vei...
Kontrolltöö Genuiinne sõnavara ja märgisüsteem Märgisüsteem Keel on nii suhtlemisvahend kui märgisüsteem. Erinevad märgid: 1. Visuaalsed (nt värvid, punane - keeld, elu tuli; roheline - lubav; valge - alul surm, hing) 2. Auditiivsed (piiksud, sireenid, koolikell) 3. Kompamismärgid (vibratsioon) 4. Haistmismeelega seonduvad (butaangaasile lisatud lõhn) Keelemärgid: subjekt, mida tähistame ja tähistaja. • Motiveeritus - ühele objektile on üks kindel sõna (kordumatud nimed nagu Napoleon Punaparte). • Motiveerimatus - mitteüksühesus - erinevates keeltes on erinevatele objektidele erinevad sümbolid (puu - tree - arbre jne). NB! Ainuke sõna, kus üks märk tähistab kolme häälikut on läti k puu (koks ehk kuõaks). Mõisteid: Onomatopoeetika - sõna tähistab seda, mida me kuuleme - tsirk, auh-auh, mjäu (vietnami k). Eufemism - sõnade otsene vältimine, ümberütlus - püss e liiper, kuul e tina. Sünonüüm - põldpüü-nurmkana, purgima-tühjendama, ad...
Kontrolltöö Genuiinne sõnavara ja märgisüsteem Märgisüsteem Keel on nii suhtlemisvahend kui märgisüsteem. Erinevad märgid: 1. Visuaalsed (nt värvid, punane keeld, elu tuli; roheline lubav; valge alul surm, hing) 2. Auditiivsed (piiksud, sireenid, koolikell) 3. Kompamismärgid (vibratsioon) 4. Haistmismeelega seonduvad (butaangaasile lisatud lõhn) Keelemärgid: subjekt, mida tähistame ja tähistaja. · Motiveeritus ühele objektile on üks kindel sõna (kordumatud nimed nagu Napoleon Punaparte). · Motiveerimatus mitteüksühesus erinevates keeltes on erinevatele objektidele erinevad sümbolid (puu tree arbre jne). NB! Ainuke sõna, kus üks märk tähistab kolme häälikut on läti k puu (koks ehk kuõaks). Mõisteid: Onomatopoeetika sõna tähistab seda, mida me kuuleme tsirk, auhauh, mjäu (vietnami k). Eufemism sõnade otsene vältimine, ümberütlus püss e liiper, kuul e tina. Sünonüüm põldpüünurmkana, purgimatühjendama, adersahk, sepavasar k...
Kaugõppegümnaasium Referaat Juhan Viiding (pseudonimi Jüri Üdi) Koostaja: Juhendaja: 2010 Sisukord Sisukord................................................................................................................................... 2 Sissejuhatus............................................................................................................................. 3 Elulugu..................................................................................................................................... 4 Looming................................................................................................................................... 5 Tunnustused......................................................................................................................... 7 Luul...
Koeru Muusikakool Gustav Ernesaks Referaat Koostaja: Janeli Ait Juhendaja: Liana Kullasepp 2012 Sisukord Sisukord ...................................................................................................lk 2 Sissejuhatus .............................................................................................lk 3 Ernesaksa elulugu.......................................................................................lk 4 Ernesaksa looming.......................................................................................lk 6 Ernesaksa tunnustused .................................................................................lk 8 Mu isamaa on minu arm ..............................................................................lk 9 Hakkame mehed minema ............................................................................lk 11 Pi...
SISUKORD Elulugu 2 Luuletaja Juhan Liiv 3 Loodusluule 3 Aastaajad 4 Loodusdetailid 6 Loomad ja linnud 7 Vesi 7 Kasutatud kirjandus 8 Elulugu Juhan Liiv on sündinud 30. aprillil 1864. aastal Kodavere kihelkonnas Peipsi-äärsel Riidma kandikohal. Ta õppis algul Naelavere külakoolis, seejärel Kodavere kihelkonnakoolis ning lõpuks lühikest aega H. Treffneri gümnaasiumis Tartus (1886. aastal). Liiv polnud veel lõpetanud kihelkonnakooli, kui ta ootamatult läks Väike- Maarjasse Triigi-Avispeale asetäitjaks õpetajaks. Ta vend Jakob oli haigestunud ja kutsus teda oma asemikuks. Kui seni oli Juhan Liivi pilgatud tema saamatuse pärast, siis tahtis ta Väike-Maarjas näidata, et ta midagi suudab korda saata. Kõigepealt ta katsetas muusika alal. Muusika alal ta edu ei saavutanud, nii otsustaski ta, e kui tast muusikameest ei saa, siis kirj...
pärast. Ma armastan seda, kes karistab oma jumalat, sest et ta teda armastab: sest ta peab hukkuma oma jumala viha pärast. Ma armastan seda, kelle hing on sügav ka haavamises ja kes võib hukkuda väikesestki elamusest: nõnda ta läheb meeleldi üle silla. Ma armastan seda, kelle hing on ülitäis, nii et ta unustab ene¬segi, ja kõik asjad on temas: nii saab iga asi ta hukkuseks. Ma armastan seda, kes on vaba vaimu ja südamega: nii on ta pää vaid ta südame sisikonnaks, ta süda aga sunnib teda hukkuma. Ma armastan kõiki neid, kes on kui rasked piisad, üksikult langedes pimedast pilvest, mis rippumas inimeste köhal: nad ennustavad, et välk on tulemas, ja hukkuvad ise kui ennustajad. Vaadake, mina olen välgu ennustaja ning raske piisk pilvest: selle välgu nimi aga on ü 1 i i n i m e n e. 5 Kui Zarathustra oli öelnud need sõnad, vaatas ta jälle rahva pääle ja vaikis
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
