-13. sajandisse. vJean Baptiste Holzmayer uuris 1860. aastatel Valjala maalinna ning leidis kaevamiste käigus vallisisese kivimüüridega ruumi, mis võis olla kasutusel hoiupaigana. vMoskva arheoloog Sergei K. Bogojavlenski ja mõisnik Stackelberg viisid Valjalas 1895. aastal läbi arheoloogilisi väljakaevamisi. v1962.-1964. aastal toimunud kaevamistel, mida juhtis A. Kustin, täpsustati valli konstruktsioone ja uuriti keerisahjudega hoonete rususid. Lahti kaevati ka puuraketega 5,34 m sügavune kaev. Kaevu lahtikaevamisel saadi 15 leidu, nende hulgas puust labidas, kirves ja kasetohust vakk. v
aastate talukompleksidele omane: elumaja oli ehitatud ümmargustest jämedatest palkidest, katus oli aga tehtud õlgedest, millel rohetas sammal. Elumajas asus üks suur kamber, kus söödi, kaks väikest kambrit, kus magati, köök, sahver ja rehetuba. Rehetoas paiknes suur kerisega ahi ja ahju kõrval leivalõime, milles sõtkuti leiva tainast. Ahjus küpsetati leiba ja kerisel kala. Rehetoa seina taga oli aga rehala, kus elasid talvel loomad, õue keskel puuraketega kaev. Talu juurde kuulus ka ait ning karjalaut, kambri otsas suur aed õuna-, ploomi- ja kreegipuudega, kopliväravas põline kask linnupesadega. Väravast väljas oli veel sepapada ja koppel hobuste, lehmade ja lammaste jaoks. Toa taga rohetas mudane tiik, mis kevaditi kubises konnadest, suvel aga püherdasid seal sead. Tagaõuest voolas läbi kiire oja, mis tegi põliste sangleppade all lookeid. Suurvee ajal uputas, suvel aga oli vett nii vähe, et kalad - lutsud ja haugid - jäid kuivale
annaabi.ee 
