Avastamisrõõm
Avastamisrõõm
Oli ilus suvepäev. Vaatasin aknast välja kaugele mäekingule, mille kohal hommikupäike
tungis läbi udu ja kuldas vaikselt rohumaad ning taamal voolas paljude vahelt jõgi.
Avasin akna. Linnud laulsid. Teadsin, et esimene hommik siin, Taanimaal, on
meeldejääv.
Õue minnes ei paistnud päike isegi veel puudelatvadeni, ehkki taevas oli juba virsikuvärvi.
Koht,kus ma viibisin, asus orus ning ümberringi olid jõukad majad. Kõige enam vapustas
mind maja või isegi mõis, mis asus meie ööbimispaiga kõrval. Seda mõisa ümbritsesid
väärikad taimed. Need rippusid mööda maja alla, varjates maja kaitsvalt nagu embavad käed.
Telliskivid olid värvitud puhast valget värvi. Verandat piiras sepitsetud metallvõre.
Mind tabas suur avastamisrõõm maja ka seest näha. Otsustasin mõisa uksele koputada ja
annaabi.ee 
