» ütles hertsog. «Nüüd näete, mis te sest saite. Nad said kogu oma raha tagasi ja meie oma peale paari krossi ka veel. Kasige magama, ja et te mul enam puudujääke ei kata; hoidke end!» Kuningas roomas vigvami ja otsis oma pudelist lohutust; varsti võttis ka hertsog oma pudeli ja umbes poole tunni pärast olid nad jälle kõige suuremad sõbrad. Mida enam nad purju jäid, seda suuremateks sõpradeks nad said. Viimaks jäid nad teineteise kaenlas norinal magama. Nad olid mõlemad purujoobnud; kuid, nagu ma märkasin, polnud kuningas siiski nii purjus, et oleks unustanud, et ta ei tohtinud eitada rahakoti peitmist. Seepärast oli mul meel kerge ja süda rahul. Muidugi oli meil pikk vestlus, kui nad norskama hakkasid, ja ma jutustasin Jimile kõik. 31. PEATÜKK Mitmel päeval ei peatunud me üheski linnas, ujusime aina jõge mööda edasi. Olime nüüd lõunas, soojas ilmastikus ja kangesti kaugel kodust. Nägime puid hispaania
ragisevatest palkidest: need olid Athosel kontreskarpideks ja bastionideks, mida nüüd sissepiiratu ise lammutas. 307 Hetke pärast ilmus nähtavale Athose kahvatu pea, kes kiire pilguga ümbrust uuris. D'Ärtagnan langes talle kaela ja kaisutas teda õrnalt. Alles siis, kui ta tahtis Athost sellest niiskest keldrist välja viia, märkas ta, et Athos tuigub. «Kas olete haavatud?» küsis d'Artagnan. «Mina? Ei, olen ainult purujoobnud, iialgi ei ole ükski inimene selleks rohkem vaeva näinud. Jumala eest, peremees! Vannun, et ma üksi olen oma sada viiskümmend pudelit ära joonud.» «Halastust!» hüüdis peremees. «Kui teener on joonud kas või poolgi sellest mis isand, siis olen ma laostunud.» «Grimaud on teener heast majast, kes ei lubaks endale juua sama veini mis mina. Tema jõi ainult vaadist. Kuulake, ma usun, ta unustas kraani kinni keeramata. Kas te kuulete? Voolab.»