Esialgu voodikotte ei olnud, vaid magati lahtistel õlgedel, millele pandi peale linane või takune riie. Peale võeti riided. Talvel külmaga toodi rehetuppa sooja ka vastsündinud loomad (talled, vasikas), kanad või haigestunud loomad. Pärast rehetööde lõppu ja enne jõulusid tehti rehetoas suurkoristus. Peo puhul puistati põrandale puhast liiva, hakitud kuuseoksi ja riputati laua kohale küünlalühter kodus valmistatud küünaldega. Lauatagune sein kaeti valgete linade või punutistega. Suvel kaunistati tuba ja maja noorte kaskede ja kaseokstega. Eestis on kujunenud kaks plaanilt ja ehituselt erinevat rehielamu tüüpi: põhjatüüp ja lõunatüüp. REHIELAMU PÕHJATÜÜP Üks kahest põhilisest rehielamu tüübist, mis kujunesid välja eesti aladel. Põhjatüüp levis enamasti Mandri-Eestis ja Ida-Saaremaal. Võrreldes lõunatüübiga: · Rehetuba on rehealusest ja kambritest kitsam ja kõrgem · Rehetoa eest on koda
Vaesemad kodanikud nautisid rändjuuksuri teenust, kes sättis oma äri õles sobivaima puu najale.Ancient Egypt Cosmetics Umbes 3000 e.m.a, oli Egiptuses aadli tunnuseks kiilaks raseeritud pea, millel oli ka kliimat arvestades praktiline väärtus. Samas nõudis mood, et tähtsamatel sündmustel kaeti pea parukaga. Viimase valmistamiseks oli kasutatud nii inimjuukseid kui ka lambavilla. Mehed uhkeldasid ka valehabemetega, mis olid eelnevalt lokitud ja ka punutistega ehitud. Et parukatel oleks kaunis must värvus, tooniti neid indigoga, kui aga juustele ja küüntele sooviti punakas- oranžikas läiget, saadi abi hennast. Umbes 1150 e.m.a ilmusid parukatesse sellised toonid nagu sinine, roheline ja punane. Kõige populaarsemaks soenguks oli sirgelt lõigatud juuksed, mille pikkus varieerus lõuast kuni õlgadeni. Egiptlased täiustasid looduse poolt loodut oma kosmeetikakunstiga. Näod olid
sättis oma äri õles sobivaima puu najale. Umbes 3000 e.m.a, oli Egiptuses aadli tunnuseks kiilaks raseeritud pea, millel oli ka kliimat arvestades praktiline väärtus. Samas nõudis mood, et tähtsamatel sündmustel kaeti pea parukaga,mida kandis kogu vaba elanikkond. Parukate valmistamiseks kasutati nii inimjuukseid kui ka lambavilla. Paruka kuju ja mõõtmed näitasid kandja sotsiaalset kuuluvust. Mehed uhkeldasid ka valehabemetega, mis olid eelnevalt lokitud ja ka punutistega ehitud. Et parukatel oleks kaunis must värvus, tooniti neid indigoga, kui aga juustele ja küüntele sooviti punakas-oranzikas läiget, saadi abi hennast. Umbes 1150 e.m.a ilmusid parukatesse sellised toonid nagu sinine, roheline ja punane. Kõige populaarsemaks soenguks oli sirgelt lõigatud juuksed, mille pikkus varieerus lõuast kuni õlgadeni. Kuna juuste eest kanti erilist hoolt, siis kas seetõttu et neid paremini eksponeerida, ei ole veel peakatetel märkimisväärset rolli
annaabi.ee 
