materiaalsete väärtuste langemist sakslaste kätte. Tallinnas Vabariiklik Evakueerimiskomisjon. 28. juunil kinnitati evakuatsiooniplaan. Just juuli alguses see võimas. Veeti välja kõike väärtuslikku. Kui edasitung peatus, peatus ka evakuatsioon ja see mõisteti hukka. Edasi 5 plaanipärasemalt, aga rindejoone lähenedes jälle paaniliseks. Tallinnas kõik laevadele segamini inimestega. Inimeste evakuatsioon- vabatahtlikud põgeenejad, punategelased. Aga sunnitult ka insenerid ja oskustöölised, veterinaarid, zootehnikud ja karjakud. Eestist lahkus kokku ca 25 000 inimest. Vangide evakuatsioon Venemaale (4000). Metsavendluse põhjused, aktiivse võitluse algus, peamised võitlusvormid, piirkondlikud eripärad, suuremad lahingud, Tartu ülestõus. Erna rühm, Talpaku ja Hirvelaane pataljonid. Põhjused: arreteerimiste ja küüditamise eest varjunud, mobilisatsioonist kõrvalehoidmine (neid metsades üle 30 000)
üle 300 suurtüki. Saksa poolel valmistusid rünnakuks 3 jalaväediviisi. Algas 20. augustil, nädal hiljem kandus lahing edasi Lasnamäele ja Kadrioru piirkonda ning 27. augustil algas punavägede evakueerimine. 28. augustil marssisid Saksa väed Tallinnasse. 1. septembril hõivasid sakslased Haapsalu, Virstu ja sellega kogu Eesti mandriosa oli puhastatud Punaarmeest. Juminda miinilahing: Tallinnat kaitsnud Punaarmee üksuste jäänused, põgenevad punategelased, mobiliseeritud ja evakueeritud - 30 000 inimest paigutati Nõukogude laevadele, mis asusid teele. Juminda poolsaare kohal sattusid laevakaravanid sakslaste ja soomlaste paigutatid miinitõketele ning langesid pommi- ja torpeedorünnakute alla. 195 laevast uputati 55, hukkunute arv 15 000. Lahingud Lääne-Eesti saartel: Septembris-oktoobris Jätkusid võitlused Lääne-Eesti saartel, sest seal oli 24 000-meheline punaarmee garnison, 200 suurtüki, lennuväljad ja väikelaevade baasid. 10
See määrus kehtis osaliselt ka hiljem. /E. Ernits. Ajakirjandus ja punane tsensuur; lk 157/ Kui 21. juunil hakkasid punajõugud meeleavaldusteks kogunema (siis kehtis meeleavalduste ja rahvakogunemiste keeld), pöördusid ajalehtede toimetused siseministri poole järelepärimisega, kuidas ajalehed peaksid käesoleval juhul talitama. Vastuseks lubati tuua äärmiselt napisõnaline informatsioon. Vahepeal aga tulid mängu teised jõud: peaaegu üle maa hakkasid ajalehtede toimetusi külastama punategelased, koguni delegatsioonid, et kõnelda "ajaloolisest murrangust" ja sellest, et ajalehed peaksid hakkama "objektiivselt kirjutama". Kõikjal liikunud punaväelased ja tankid kõnelesid juba ise enda eest. Osa toimetusi said lihtsalt telefonikõne, et nüüd tuleb hakata neil "objektiivselt kirjutama". (Ernits, 158) 1940. aastal lavastatud juunipöörde järel jäid paljud ajakirjanikud veel oma endisele tööle. Ega nõukogude-meelseid haritud inimesi palju ei olnud ja võimuhaarajad
annaabi.ee 
