Esimene lahing selles sõjas tuli nendele ootamatult, vaenlast nähes jooksid kõik metsa laiali. Esimse lahingu võitsid eestlased ja tähistasid võitu Sangla lossis. Marta onu soovitas Hennul minna Martale külla, kes ei elanud sealt kaugel. Hommikul tagasi jõudes, olid lossi vallutanud punaarmeelased. Marta onu ja osa klassikaaslased olid tapetud. Ta teeskles, et on ka punaarmeest, et pääseda eluga ja hakata teisi otsima. Henn nägi, et Marta on punaarmeelase ülema käes ja päästis Marta, tappes ülema ja nii pääsesid nad põgenema. Nad põgenesid üle lageda põllu ja leidsid omad. Võtluses hukkusid Miljan ja Mugur. Eestlastele tulid appi soome vabatahtlikud ja lahing võideti. Teistele koolipoistele anti vapruse eest nn. aumärgid. Neile tuli järele soomusrong. Vahepeatust tehes, läksid nad rondist välja ja neid ründas taas punaarmee. Hukkusid kõik peale Hennu. Nüüd sai ka Henn teada, et tema vend võitles punaarmee ridades
Piirile koondatud lahinguvalmis vägede toel surus N. Liit Eestile peale nn vastastikuse abistamise lepingu, mis andis N. Liidule õiguse tuua Eestisse loodavatesse sõjaväebaasidesse 25 000 nõukogude sõdurit. Eestil oli tollal teenistuses pisut üle 15 000 mehe. 1940. aasta juunis, mil algas N. Liidu otsene agressioon, oli riik Punaarmee poolt ümber piiratud. Kujunenud olukorras alistus valitsus sõjalise vastupanuta ning riik hõivati piiri tagant ja baasidest tulnud enam kui 100 000 punaarmeelase poolt. Need numbrid ainuüksi näitavad N.Liidu selget ülekaalu ja igasugune vastuhakk oleks lõppenud veriselt ja kiirelt. Eesti tugevateks külgedeks olid kaitsetahe, hea väljaõppega regulaararmee ja käsirelvadega hästi varustatud Kaitseliit ning sissisõjaks sobiv maastik. Partisanisõda oleks saanud pidada aastakümneid, mida metsavendade võitlus ka hiljem üheselt tõestas. 1941. aastal algas Vene-Saksa sõda. Sakslased tahtsid okupeerida Venemaa valdused ning nii
Piirile koondatud lahinguvalmis vägede toel surus N. Liit Eestile peale nn vastastikuse abistamise lepingu, mis andis N. Liidule õiguse tuua Eestisse loodavatesse sõjaväebaasidesse 25 000 nõukogude sõdurit. Eestil oli tollal teenistuses pisut üle 15 000 mehe. 1940. aasta juunis, mil algas N. Liidu otsene agressioon, oli riik Punaarmee poolt ümber piiratud. Kujunenud olukorras alistus valitsus sõjalise vastupanuta ning riik hõivati piiri tagant ja baasidest tulnud enam kui 100 000 punaarmeelase poolt. Pole kahtlust, et Eesti riigil 1939. aasta sügisel enam häid valikuid polnud. Kuid see ei tähenda nõustumist Rein Ruutsooga, kes väidab, et tänaseks enam ei vaielda: sõjalises plaanis oleks vastuhakk lõppenud kiire ja verise kaotusega. Vaieldakse ja kuidas veel! Tõepoolest, sõda N. Liidu vastu võita ei olnud ilma liitlasteta võimalik, ent vaevalt oleks kaotus olnud kiire. Eesti tugevateks külgedeks olid kaitsetahe, hea väljaõppega regulaararmee ja
Nõukogude Liit Eestisse oma sõjeväebaase ehitada. Kuna keeldumise korral lubas Moskva sõda Eestiga ja vaenlase väed ületasid Eesti omasid kümmnekordselt, otsustasid eestlased lepingu vastu võtta. Kuna Saksamaa muudkui aga vallutas riike mujal Euroopas, ei saanud ka Nõukogude Liit leppida ainult baasidega Eesti aladel. Moskva esitas Eestile uue lepingu, milles taheti õigust kogu maa okupeerida. 17. juunil võtsid eestlased lepingu vastu. Eesti aladele marrsis üle 100 000 punaarmeelase, kellel oli kaasas veel 600 tanki. Veel oli neil koondatud Balti õhuruumi 1150 lennukit ja merele oli jäetud valvama Balti laevastik. Eesti oli okupeeritud ja 6.augustil 1940 sai Eestist Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. Kauge sõda Kuigi Eesti aladel 1941. aasta suveni otsest sõjategevust ei toimunud, puudutas sõda ka Eestit. Kui välisvetes asuvad Eesti meeskonnad said teada, et Eesti on okupeeritud, ei tahtnud nad enam kodumaale tagasi minna
Enne kella kümmet hommikul oli kuulda esimesi punaarmee tanke. Neil lasti üle kaevikute sõita kus nad siis tankitõrjekahuritega hävitati. Esimeses laines osalenud 22. tankist tagasi pöördus vaid üks. Edasi järgnes miinipildujatuli. Ka teised tankirünnakud kukkusid läbi samamoodi nagu esimene. Ka jalavägi ei suutnud midagi saavutada. Sakslastele tundus uskumatu, et eestlased pole taganenud. Nende tegevust saadeti kontrollima isegi kontrollkomisjon. Lahinguväljal hukkus üle 9000 punaarmeelase ja hävitati 113 tanki. Eestlaste poolel oli langenuid ~60 ja kergemalt haavatuid oli 326. Lahingu teisel päeval langes käsivõitluses 1. kompanii ülem kapten Jaan Raudsoo ja kolmandal päeval pataljoni ülem major Eberhardt. 35 võitlejat said Izjumi lahingu eest II klassi Raudristi, neli aga I klassi Raudristi. Küll aga ei olnud aega meestel oma teenitud kuulsust kaua nautida. Juba peagi saadeti nad jälle teele. Hadnitsa ümbruses Harkovi lähistel toimus mitu kokkupõrget venelastega.
vahilaeva, suurtükilaev, 2 allveelaeva, torpeedokaater, 3 miinitraalerit, väikse jahilaev. Samal päeval tungisid Saksa väed Paldiskisse ja vallutasid linna. Võeti mitu tuhat vangi ja sakslaste kätte langes 6 rannapatareid. 1. septembril vallutasid sakslased Haapsalu ja Virtsu, viies seega lõpule kogu Eesti mandriosa puhastamise Punaarmeest. 1941. a. septembri alguses oli Virumaal Väike-Maarja lähistele Lebavere metsadesse maha jäänud üle 100 taganeva punaarmeelase. Väike-Maarja Omakaitse kutsus üles võitlusesse venelaste vastu. Tuli kokku 46 (48?) meest. Vaenlased piirati sisse, kuid kinni võtta neid ei suudetud. Lahingus sai surma 14 ja haavata 8 punaarmeelast. 14. septembrist kuni 21. oktoobrini toimusid lahingud Eesti saartel. 5. oktoobril 1941 alistusid viimased punavägede riismed Sõrves saksa ja vabatahtlikest ERNA II üksustele, keda toetasid merelt ristlejad Leipzig (ristleja) ja kergeristleja Emden. Saarte nõukogude
Lauldi jõululaule. Taavi katkestas Ilme laulmise ja palus tema käest vabandust, et ta tema eest piisavalt pole hoolitsenud ning pani naisele sõrmuse sõrme. Kaheteistkümnes peatükk Taavi hoidis sageli peidukohast eemale, sest ta ei suutnud Ilmega koos olla. Kord külas käies astus ta sisse Matsu tallu. Seal tehti ettepanek peole minna. Esialgu mõtles Taavi, et see on liiga riskantne, kuid lootuses Martat kohata läks ta siiski. Koolikaaslane tutvustas teda punaarmeelase vormis olevale mehele. Peolt lahkudes nägigi Taavi Martat, kuid ei saanud temaga rääkida. Marta, kes samuti varakult lahkus oli Taavi nägemisest jahmunud ega suutnud magada. Peagi tuli ta juurde vigastatud Peetal Rause. Ta olevat bandiitide kätte jäänud. Kolmeteistkümnes peatükk Levisid kuuldused, et üks mees oli vangist vabastatud. See süstis Ilmesse lootust. Nad läksid Taaviga kodutalu külastama. Ilme püüdis end lapse haua kõrvale jõkke ära uputada. Taavi päästis ta
Lauldi jõululaule. Taavi katkestas Ilme laulmise ja palus tema käest vabandust, et ta tema eest piisavalt pole hoolitsenud ning pani naisele sõrmuse sõrme. Kaheteistkümnes peatükk Taavi hoidis sageli peidukohast eemale, sest ta ei suutnud Ilmega koos olla. Kord külas käies astus ta sisse Matsu tallu. Seal tehti ettepanek peole minna. Esialgu mõtles Taavi, et see on liiga riskantne, kuid lootuses Martat kohata läks ta siiski. Koolikaaslane tutvustas teda punaarmeelase vormis olevale mehele. Peolt lahkudes nägigi Taavi Martat, kuid ei saanud temaga rääkida. Marta, kes samuti varakult lahkus oli Taavi nägemisest jahmunud ega suutnud magada. Peagi tuli ta juurde vigastatud Peetal Rause. Ta olevat bandiitide kätte jäänud. Kolmeteistkümnes peatükk Levisid kuuldused, et üks mees oli vangist vabastatud. See süstis Ilmesse lootust. Nad läksid Taaviga kodutalu külastama. Ilme püüdis end lapse haua kõrvale jõkke ära uputada. Taavi päästis ta
· 16. juunil 1940 esitas Nõukogude Liit Eesti vabariigile ultimaatumi: 1. täiendavate Punaarmee üksuste paigutamine tähtsamatesse keskustesse; 2. Moskvale meelepärase valitsuse moodustamine. · 17. juuni 1940 Narva diktaat Narvas kirjutas Eesti Vabariigi vägede ülemjuhataja Johann Laidoner alla Nõukogude Liidu dikteeritud nõudmistele: 9 1. 90 000 punaarmeelase paigutamine Eesti territooriumile; 2. anda kontroll transpordisõlmede ja telefonijaamade üle punaarmeele; 3. keelati meeleavaldused ja rahvakogunemised; 4. eraisikuil, sh kaitseliitlastel tuli loovutada relvad 48 tunni jooksul. *Et anda 1940. aasta suve sündmustele ,,seaduslikku iseloomu", siis lavastati Moskva poolt (A. Zdanov) 21.06., 14. 15.07. ja 21.07. sündmused. · 21. juunil 1940 toimus Juunipööre Nõukogude Liidu poolt Tallinnas ja mujal
aasta juunis, mil maailma tähelepanu oli keskendunud sõjategevusele Lääne-Euroopas, kus 14. juunil langes sakslaste kätte Pariis. Süüdistades Eestit Nõukogude Liidu vastase liidu loomises Läti ja Leeduga, nõudis Moskva ultimatiivselt uusi järeleandmisi, sealhulgas täiendavate vägede lubamist Eesti territooriumile. Rahvusvahelise isolatsiooni tingimustes alistus valitsus sõjalise vastupanuta ning paari päeva jooksul okupeeriti Eesti riik enam kui 100 000 punaarmeelase poolt. Koos okupatsiooni taastumisega algas Eestis vastupanuliikumine, mis oli osa kogu Ida-Euroopas toimunud tosina-aastasest (1944- 1956) Nõukogude-vastasest partisanisõjast. Otsest relvavõitlust pidavaid metsavendi oli Eestis aastail 1944-1956 kokku 14 000-15 000, ent nõnda suur hulk võitlejaid ei tegutsenud korraga. Partisanisalgad olid väikesed, enamasti mõnemehelised, lähikonna rühmad tegid küll koostööd, ent keskstaapi ei olnud. Metsavennad ei saanud välisabi,
22.loeng- 24.apr 1944 aastat iseloomustas Punaarmee pidev aktiivsus erinevates rindelõikudes. Moskva soov oli Punaarmee välja jõudmine sõja-eelsetele riigipiiridele. 1944 ka ületati sõjaeelsed riigipiirid, algas Punaarmee vabastusretk Euroopasse. Tavalise punaarmeelase jaoks, kes alates 1941 oli sõdinud sakslaste vastu ja kuulunud pidevalt kui paha oli saksa fašism ja natsism, oligi see vabastusretk. NL juhtkond pidas silmas võimalikult suure osa Eur liitmist enda külge või oma mõjuvõimu laiendamist võimalikult kaugele. Põhjapoolsetes maades algab Soomest, kes oli ühena esimestest I ms käigus langenud NL rünnaku ohvriks, kaotanud suure osa oma territooriumist. Juba 1940 suvel oli hakanud Soome järk-järgult
Läänerindele. Kui Vabadussõja algusjärgul oli paigutatud Eesti piiridele Punaarmee 7. armee, siis veebruaris koondati 7. armee ainult Narva rindele. Seevastu lõuna pool hakati looma Pihkva lõigus hakati koostama nn Eestimaa armeeks ja Läti aladel loodi Läti Punaarmeed. Uute armeede loomine tähendas uute vastaste toomist Eesti rindele. Eesmärgiks rahvaväe pealetung peatada ja allutada Eesti oma kontrolli alla. Lahingute haripunktil oli 26 000 punaarmeelase vastu kõigest 12 000 Eesti rahvaväelast. Lisaks oli Lõunarinne hiigel pikk, ulatudes Liivi lahe äärest Pihkva järveni ja rahvaväel ei jätkunud jõudu selleks, et kogu see rinne ühtlaselt mehitada. Seetõttu ei kujunenud Lõunarindel mitte positsioonisõda vaid manööversõda. Kevad-talvised kaitselahingud algasid Rahvaväe uue pealetungikatsega. Lõunarinde paremal tiival liikusid Rahvaväe osad edasi, hõivasid Salatse, Ruhnja,
annaabi.ee 
