2.1. Preoperatiivsed uuringud. Olenevalt operatiivsest vahelesegamisest ning haige üldseisundist võib haige vajada väga erinsevaid uuringuid. Kõik uuringud on näidustatud diagnoosi täpsustamiseks ja patsiendi füsioloogilise seisundi hindamiseks. Enne operatsiooni on oluline hinnata haige elulisi näitajaid ( RR, kehatemperatuur, pulsifrekvents, hingamissagedus) ning laboratoorsetest analüüsidest teostatakse nii vere kliinilist kui ka biokeemilist uuringut. Võetakse uriinianalüüs, näidustustel teostatakse kopsu röntgenuuring ja EKG. 2.2. Naha ettevalmistus. Naha ettevalmistamisel on oluline osa postoperatiivsete haavatüsituste vältimisel. Haige nahka hinnatakse vigastuste, haavade ja haavandite, ärrituste ja löövete suhtes
Seega, kui vastsündinu esimesel 24-48 elutunnil avastatakse süstoolne kahin, lapse nahk on roosa, ei esine hingeldust, südamepuudulikkuse nähte, pulsid on adekvaatsed ja laps sööb hästi, tuleb last uuesti uurida 48-72 tunni vanuses. Lisasümptomi esinedes teostada täiendavalt instrumentaalsed uuringud, sealhulgas ehhokardiograafia. (Kallas jt 1999, Uibo 2010.) Arütmia – eale mitte vastav südame rütm (Coyne jt 2010). Tahhükardia – kiire südametegevus. Pulsifrekvents ületab eakohast normi. (Blagdon jt 2007.) Bradükardia – aeglane südametegevus. Pulsifrekvents on alla eakohase normi. (Blagdon jt 2007.) Galopprütm – kolme või enama südametooni kuuldavus kahe löögi asemel(Coyne jt 2010). Ekstrasüstol – lisalöök (Kallas jt 1999). Respiratoorne arütmia – on füsioloogiline. Sagedamini esineb eelkooli- ja koolieas. Kindlakstegemiseks hinnatakse seost hingamisfaasidega: sissehingamisfaasis
annaabi.ee 
