Vakarahvas nõuab mõrsjat näha. Ka vakarahvale pakutakse ebamõrsjat näha. Kui mõrsja lõpuks esile toodi, hakatakse sööma. Mõrsjat tanutatakse(linutamine talle naise peakatte pähe panemine), kas söögi ajal või pärast söömist. Selle toiminguga muutub neiu abielunaiseks ja teda hakatakse hüüdma noorikuks (abielunaise juuksed olid vanasti lühikesed, kuid me ei lõika juukseid lühemaks kui ta ise nõus ei ole). Tanutamist tehakse pool salaja ainult tähtsamate pulmategelaste juuresolekul. Tanutajaks on peiu ema või mõõgaema. Tanutamise ajal istub noorpaar kõrvuti laua ees, millel on leivapäts, õllekann ja lihavaagen. Tanutaja võtab tanu ja lööb sellega vastu mõrsja põski ja lausub käsu "pea mees meeles" ja siis pandi tanu pähe ja nõnda moodi kolm korda. Kahel esimesel korral pannakse tanu viltu pähe ja mõrsja raputab selle maha. Tanutamise ajal peab noorik nutma, et mitte nutta hilisemas eas. Tanutamise asemel võib mängida pruudipärja mängu
jalgade ümber, lõpuks pandi põll õigesse kohta ja saigi hakata seda lappima. Esimese raha viskas sisse peigmees ja tema järgi tegid seda ka pulmakülalised. Sellele järgnes veel pruudi tantsitamine, mis algselt kuulus viljakus ja sigivusrituaalide hulka, hiljem kujunes sellest ka rahakogumise ettekääne. Esimese öö mehe ja naisena veetsid noorpaar tihti hoopis lambalaudas. Noorpaari magama viimine oli seotud mitmete rituaalidega ja see toimus tähtsate pulmategelaste saatel. Pulma lõpp oli traditsiooniline ja sellest pidid külalised ise aru saama. Kui lauale toodi apsasupp või kapsad ja liha enam ei antud, oli õige aeg hakata minema. Järgmisel pühapäeval või nädal peale pulmi peeti järelpulmi, kuhu tulid kokku lähedasemad sugulased ja need, kes mingil põhjusel õigel ajal tulla ei saanud. Pulm oli pruudi ja peigmehe kõige tähtsam elusündmus. Sellega algas uus põli. Tollal peeti pulmi vaid üks kord elus.
see osa aletule tseremooniast tuntud. Pärast söömist järgnes sisuliselt kõige olulisem komme pulmades, nimelt tanutamine e. linutamine naise peakatte (linik, rätik, müts, tanu) mõrsjale pähepanemine. Alles selle toiminguga muutus neiu abielunaiseks ja teda hakati pidama noorikuks. Tanutamisega oli abielu sõlmitud. Enamasti tanutati mõrsja peiukodus sinna jõudmise päeval. Kohati tehti seda ka mõrsjakodud. Tanutamist toimetati tavaliselt poolsalaja, tähtsamate pulmategelaste juuresolekul kuskil kõrvalruumis aidas, saunas või laudas. Tanutajaks oli üldiselt peiu ema (kui see oli surnud, siis isamehe naine). Kui tanutamine toimus mõrsjakodus, siis oli tanutajaks kaasanaine (harva oma ema). On ka teateid isamehest kui tanutajast. Ilmselt uuemad andmed kõnelevad peigmehest kui lõplikust tanu pähepanijast. Tanutamisel istusid mõrsja ja peig kõrvuti. Sealjuures peeti silmas mitmesuguseid maagilisi toiminguid ja ennustuskombeid, mis pidid tagama õnneliku
tutvustati. Teisel päeval saabus peiukoju saunjarahvas koos pruudikirstuga. Peiukodus nõudis saunjarahvas pruuti näha ja hakkas omakorda pruuti otsima. Teisel päeval toimus ka pulmakombestiku keskne rituaal tanutamine: selle käigus pandi pruudile pidulikult pähe abielunaise peakate, mis tegi pruudist nooriku. Tavaliselt toimus see mõnes kõrvalises ruumis nagu aidas või saunas ja ainult kõige tähtsamate pulmategelaste juuresolekul. Harilikult järgnes tanutamisele põlletamine, st. noorikule põlle kui abielunaise kohustusliku riietuseseme ettesidumine. Sellega kaasnes põllelappimine, st. noorikule raha korjamine, mille puhul pidid pulmalised põlle sisse raha viskama. Järgnes nooriku tantsitamine, mis kuulus algselt arvatavasti muistsesse viljakus- ja sigivusrituaali: pärast tanutamist ja põllelappimist viis mõni peigmehe sugulane, uuemal ajal peigmees ise, nooriku esimesena tantsima
lõpuks pandi põll õigesse kohta ja saigi hakata seda lappima. Esimese raha viskas sisse peigmees ja tema järgi tegid seda ka pulmakülalised. Sellele järgnes veel pruudi tantsitamine, mis algselt kuulus viljakus ja sigivusrituaalide hulka, hiljem kujunes sellest ka rahakogumise ettekääne. Esimese öö mehe ja naisena veetsid noorpaar tihti hoopis lambalaudas. Noorpaari magama viimine oli seotud mitmete rituaalidega ja see toimus tähtsate pulmategelaste saatel. Veimevaka jagamine oli pulma viimase päeva tähtsaim sündmus, kus pruut jagas ande põhiliselt oma uutele sugulastele. Vastupidiselt kaasaegsele pulmale, kus kingitusi saavad pruut ja peigmees, oli veel 19. sajandi pulmas pruut see, kes pidi alates isakodust lahkumisest kuni pulma lõpuni kingitusi jagama. Pulma lõpp oli traditsiooniline ja sellest pidid külalised ise aru saama. Kui lauale toodi kapsasupp või kapsad ja liha enam ei antud, oli õige aeg hakata minema. Järgmisel
annaabi.ee 
