Pruuttüdrukud (vallalised neiud) ja pruudivend (ei pruukinud olla tegelik vend, vaid ligem sugulane, vallaline mees) kuulusid mõrsja lähimaisse saatjaskonda, kes olid ühtlasi ka kaasanaise abilised. Pruuttüdrukute kohustuseks oli oma peiupoistele kinkima kindad, sokid või salli. Samuti pidid algselt pruuttüdrukud esimese pulmaöö veetma peiupoistega, mis hiljem aga asendus uue kombega: pruuttüdruk pidi peiupoisile roosi rinda kinnitama. Pruudivend oli juhtivaks tegelaseks mängudes ja pulmanaljades, samuti oli tema see, kes pruudi varastas, kui peiupoiss valvsuse kaotas. Söömine Lauda istuti järgnevalt: pruut ja peigmees kõrvuti keset lauda, peiu kõrvale isamees oma naisega, pruudi kõrvale kaasanaine kood pruuttüdrukutega. Ülejäänud pulmalised istusid sinna, kuhu said. Lääne-Eestis oli noorpaaril kohustuseks süüa ühisest nõust ning kinnastatud käsi. Tavaliselt ei võinud noorpaar endale toitu ette tõsta seda tegid peiupoisid ja pruuttüdrukud. Noorpaari
Pruuttüdrukud (vallalised neiud) ja pruudivend (ei pruukinud olla tegelik vend, vaid ligem sugulane, vallaline mees) kuulusid mõrsja lähimaisse saatjaskonda, kes olid ühtlasi ka kaasanaise abilised. Pruuttüdrukute kohustuseks oli oma peiupoistele kinkima kindad, sokid või salli. Samuti pidid algselt pruuttüdrukud esimese pulmaöö veetma peiupoistega, mis hiljem aga asendus uue kombega: pruuttüdruk pidi peiupoisile roosi rinda kinnitama. Pruudivend oli juhtivaks tegelaseks mängudes ja pulmanaljades, samuti oli tema see, kes pruudi varastas, kui peiupoiss valvsuse kaotas. 5 Tedre, Ü. (1973). Eesti pulmad. Tallinn: Kirjastus "Eesti Raamat", lk. 39. 7 Söömine Lauda istuti järgnevalt: pruut ja peigmees kõrvuti keset lauda, peiu kõrvale isamees oma naisega, pruudi kõrvale kaasanaine kood pruuttüdrukutega. Ülejäänud pulmalised istusid sinna, kuhu said.