tavaliselt rea lõpus ja kordas tekstirida. Esineb ka laululiike, mida esitas rühm ilma eeslauljata (mardi- ja kadrialulud) ja üksikisik (karajselaulud, hällilaulud, loitsulaadsed laulud). Enamasti lauldi kõnelemisega samal häälekõrgusel või veidi kõrgemalt. Sobiva kõrguse või valida oma häälejärgi. Kuigi Eestis oli ülekaalus naiste laul, oli ka meestel rohkesti lauluvõimalusi nt mardisandiks käies ja Pärnumaalt on teada mehi, kes esinesid pulmalaulikutena. Regilaule esitati ilma pillisaateta, kuid esituse ajal võis liikuda. Väga vana nähtus on laulmine sõõris sammudes nt Kihnus,samuti esitati tantsuslise liikumisega laule Setumaal. Laulik nimetati veel eesütleja, lauluinimene, laululine, sõnuline. Oli tavaliselt vaimurikas ja hea luuleanniga inimene. Teinekord tuntud rahvaarst või teadja. Laulik oli kommete täitmisel ja ka laulmisel sageli eestvedaja. Laulud võisid pärineda lauliku suguvõsast
puudu ei tulnud. Kooriks olid tavaliselt kogu tegevusest osavõtjad (nt lõikajad põllul). Mõningaid laululiike esitas kogu rühm ilma eeslauljata (sageli mardi- ja kadrilaulud) või üksikisik (karjaselaulud, koduste tööde laulud, hällilaulud). Kuigi Eestis oli mäletataval ajal ülekaalus naiste laul, on ka meestel olnud rohkesti laulmisvõimalusi. Lääne-Eestist on teada mehi, kes tegutsesid pulmalaulikutena. Setus püsis meeste regilaulutraditsioon veel 20. sajandil. Laulda võidi liikudes. Väga vana nähtus on laulmine sõõris liikudes (Kihnus). Rohkesti oli tantsulise liikumisega laule Setus. 5.5. Liigitus Regilaulude liigitamises on uurijatel olnud erimeelsusi, sest arvestada tuleb mitmesuguseid tunnuseid. Liigituse jaoks on kõige olulisemad laulude otstarve ja teema, kuid need ei tarvitse omavahel kattuda (tööl lauldud laulus ei kõnelda alati tööst)
annaabi.ee 
