TALLINNA PEDAGOOGILINE SEMINAR Noorsootöö- ja täiendõppe osakond Eesti rahva pulmakombed Referaat Anna-Christi-Karita Aruksaar NT-1 Tallinn 2008 Sissejuhatus Pulmad on eestlaste elus olnud tähtis sündmus juba ammustest aegadest. Nende suurejoonelise korralduse ja kestuse järgi võib isegi väita, et tänapäeval pole pulmapeod samavõrd lõbusad kui vanasti. Arvukad õnne- ja viljakusrituaalid pidid sisendama abiellujatele usku, et neil on tulevikus nii majandusliku jõukust kui ka tugevad ja terved järglased. Mõrsja valimine oli muistsetel aegadel üsna lihtne: meelepärane tütarlaps kas osteti või rööviti. Tütarlapse nõusolek polnud tähtis. Tuntakse ka röövimist tema nõusolekul. Tavaõiguse järgi tuli vanematel abieluga nõustuda, kui röövijatel õnnestus neidu terve öö otsijate eest varjata. Aja jooksul hakkasid järjest suuremat kaalu omandama noorte endi soovid...
Eesti pulmakombed Pulm on abielusõlmimispidustus. Eesti pulmakombeid ja - tavasid on võimalik jälgida alles 19. sajandi algusest. Kiriklik laulatuski sai pulmakommete üheks osaks alles 19. sajandi teisel poolel. Pulmad on eestlaste elus olnud tähtis sündmus juba ammu. Komme pulmi pidada on kõigil maailma rahvail. Eesti pulmad kestsid vanasti 3 päeva. Neid peeti enamasti sügisel 3 nädalat pärast kosje. Pulmapidu juhtisid isamees ja peiupoisid, kes esindasid saajarahvast( peigmehepoolseid pulmalisi), ning kaasanaine, kes pruudivend ja pruuttüdrukud, kes kes esindasid vakarahvast (mõrsjapoolseid sugulasi). Pulmatseremoonia olulised järgud olid saajarahva saabumine, mõrsja nõudmine, mõrssja lahkumine isakodust, pulmasõit, mõrsja vastuvõtmine, uue kodu tutvustamine, vakarahva saabumine peiukoju, tanutamine e mõrsjapärja vahetamine naisetanuga, põllelappimine e pruutpaarile raha kogumine ja veimede jagamine (vei...
Pulmakombed meil ja mujal Abiellumine on läbi aja olnud üks tähtsaimaid sündmusi inimese elus. Pulmad on alati olnud seotud omanäoliste traditsioonidega. Kõik traditsioonid, kombed ja talitlused varieeruvad aga eri riikides ja maailma osades suuresti. Eesti pulmakombeid on võimalik järgida 19. sajandi algusest, kui kujunes esimene rahvasuust kirja pandud pulmakombestik. Enne 19. sajandit hoidsid eestlased kirikut pulmatraditsioonidest lahus. Alles 19. sajandi teisel poolel sai pulmakommete osaks kiriklik laulatus. Abielu tähistavad pulmad kujunesid kunagises külakogukonnas olulisimaks peoks, mida peeti pidulikult ja toretsevalt. Pidu ise peeti palju tähtsamaks, kui ametlikku kiriklikku laulatust. Viimane oli vajalik vaid abielu seaduslikuks muutmise jaoks. Siiski ei loetud paari abiellunuks ei peale pulmapidu ega isegi mitte peale laulatust. Abielu sõlmimise otsustaivamaks toiminguks oli tanutamine. Pruudi ta...
Referaadi eesmärgid on järgmised: · Saada ülevaade ennemuistsetest pulmadest · Saada ülevaade tänapäevastest pulmadest · Tuua välja olulisemad muutused · Leida seoseid Eesti ja muu maailma pulmade vahel. Käesolevas töös vaadeldakse lähemalt Eesti pulmade traditsioone. Esimene peatükk annab ülevaate pulmasümboolikatest, mis on iseloomulikud nii ennemuistsetel kui ka tänapäevastel pulmadel. Teine peatükk annab ülevaate ennemuistsetest pulmakommetest. Nimelt toob töö autor välja tegevuse, mida tehti enne pulmi, pulmas ning pärast pulmi. Kolmas peatükk annab ülevaate tänapäevastest pulmakommetest. Siingi toob töö autor välja tegevused, mida tehti enne pulmi, pulmas ja pärast pulmi. Neljas peatükk annab ülevaate mujal maailmas toimuvatest pulmadest. Kõige parem kirjandusallikas, mis andis enamus infost, oli Piret Õunapuu ,,Eesti pulm". See on teos, mis kirjeldab Eesti pulmatraditsioone ennemuistsetest aegadest
ERINEVATE MAADE PULMAKOMBED Keiri-Liis Ilves JPJUE17 Eesti pulmakombed · Eesti pulmakombed on Eestis peetud või eestlaste pulmades harrastatavad tavad. · Ehkki sageli peetakse pulmakommetest kõneldes silmas eelkõige 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul etnograafide kirjeldatud pulmakombeid, on tavad viimase sajandi vältel suuresti muutunud. · Ehkki praktikas on eri traditsioonid läbipõimunud, võib eristada tänapäevaseid eesti pulmakombeid, traditsioonilisi eesti pulmakombeid, nende vahele asetuvaid eesti maausuliste pulmakombeid, eesti luterlikke ja õigeusupulmakombeid.
kaasanaine. Kaasanaine esindas pruudi ja tema suguvõsa, tema abilisteks olid pruuttüdrukud, pruuvi vallalised sõbrannad, ning pruudivend. Tähtsat rolli mängis isamehe naine ehk mõõgaema. Tema oli tavaliselt see isik, kes pruudile tanu pähe pani. Isamehe abilisteks olid peiupoisid vallalised noormehed, peigmehe sõbrad või sugulased. Pulmatavad on Eestis olnud paikkonniti väga erinevad, nii et raske on rääkida lihtsalt vanadest pulmakommetest. Üldine on olnud laulurohkus, sest kõiki sündmusi kommenteeriti lauluga. Vana regilaul on just pulmakommetes kõige kauem säilinud. Pulmalaulikud olid need, kes heade rituaalitundjatena pulma juhtisid. Nad pidid olema väga sõnaosavad, et reageerida kõigi külaliste nii halvustavatele kui kiitvatele avaldustele. Tanutamine ehk pruudile naise peakatte pähe panemine oli pulma keskne rituaall. Selles peituski kogu pulma tähendus
Kui sanditamas käisid noored inimesed, peeti mardipidu päeva või paari pärast. Peoks valmistati kogutud kraamist toitu, mehed jõid mardiõlut. Pidu võis kesta mitu päeva. Enamasti oli selle paigaks seltsimaja, varem ka mõni suurem talumaja. Lääne-Eestis oli tavaks pidada mardipulmasid, mis kestsid vahel pikemat aega. Sinna kutsuti ka pered, kellelt oli ande saadud. Peo ajal võidi jäljendada pulmasid, st valiti pruut ja peiu ning mängiti maha suurem osa pulmakommetest. Üldiselt tehti mardipulmadeks ohtralt sööki ja varuti mardiõlut, lauldi ja tantsiti igasuguseid uuemaid seltskonnatantse. Mängiti igat laadi mänge ja jäljendati pulmanalju. Mõnikord on pulmakommete juurest sujuvalt jõutud mardilapse ristimiseni. Mardisantide tavasid on võrreldud 17. sajandil tuntud mängutubadega, kus mardipäevast jõuludeni oli kombeks koguneda õhtuti suuremasse tallu, juua õlut ja tantsida. Mardikarnevalid muutusid populaarseks 20. sajandil lasteaedades,
seega oskas kududa iga taluperenaine. Kooti karjas olles ja teiste tööde vaheajal, kui koht seda lubas. Pooleliolevat tööd kanti kaasas korvis või rätiku sees. Suurem kudumistöö toimus siiski talvel ja õhtuti. Sukkade-kinnaste kudumise kohta on öeldud, et kootakse nii kodust minnes kui koju tulles. Levib ka uskumus, et täiskuu ajal kootud kindas ei külmeta käed. 1.1 Kindad rahvatraditsioonis Kinnastega on seotud suur osa vanadest pulmakommetest. Juba nooremas eas pidi tütarlaps hakkama endale veimevakka koguma. Võrumaal nimetati veimeid andideks. Riietusesemete seas oli suur osatähtsus kinnastel ja neid pidi pruudil palju olema: nii kinkimiseks kui uskumuste ja traditsioonide järgimiseks. Näiteks pidi pruut kindaid kinkima pulmarahvale, kombeks oli ka teelahkme peal paar maha visata või ka lehmalauta ja talli neid jätta. Arvati, et siis läheb kõik hästi. Usuti ka, et lambaõnne tagamiseks tuli asetada paar kindaid lammaste
ja Niiberg, T. (2000) Abielu eesti moodi. Tallinn: Maalehe Raamat Kalits, V.(1998) Eesti pulmad: Traditsioon ja nüüdisaeg. Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat“ 1998 Karu, A. (1997) Väike pulmaraamat.Tallinn: Kirjastus „Perioodika“ 1997 Kon, I. (2002) Kuuvalgus koidikul, omasooarmastuse palged ja maskid. Eestikeelne väljaanne AS Kirjastus Ilo, 2004 Reinaus, Reeli (2012) Vanarahva pulmatarkus. Tallinn: OÜ Greif Tedre, Ü. (1973) Eesti pulmad. Lühivaade muistsetest kosja-ja pulmakommetest. Tallinn. Kirjastus „Eesti raamat“ 1973 Õunapuu, Piret (2003) Eesti pulm. Tallinn: Tänapäev 2003 Elektroonilised materjalid Järviste, L. , Kasearu, K.. , Reinomägi, A. (2008) „Abielu ja vaba kooselu: trendid, regulatsioonid, hoiakud“ . Poliitikaanalüüs, sotsiaalministeeriumi toimetised nr 4/2008. Vabariigi Valitsuse 01.01.1995 a. perekonnaseaduse 1.peatükk § 1, § 3, § 4. Davidjants, B. , Talalaev H. ,Kapiuksed valla. Arutlusi homo-, bi- ja transseksuaalsusest.
Kui sanditamas käisid noored inimesed, peeti mardipidu päeva või paari pärast. Peoks valmistati kogutud kraamist toitu, mehed jõid mardiõlut. Pidu võis kesta mitu päeva. Enamasti oli selle paigaks seltsimaja, varem ka mõni suurem talumaja. Mardipulmad Lääne-Eestis oli tavaks pidada mardipulmasid, mis kestsid vahel pikemat aega. Sinna kutsuti ka pered, kellelt oli ande saadud. Peo ajal võidi jäljendada pulmasid, st valiti pruut ja peiu ning mängiti maha suurem osa pulmakommetest. Üldiselt tehti mardipulmadeks ohtralt sööki ja varuti mardiõlut, lauldi ja tantsiti igasuguseid uuemaid seltskonnatantse. Mängiti igat laadi mänge ja jäljendati pulmanalju. Mõnikord on pulmakommete juurest sujuvalt jõutud mardilapse ristimiseni. Mardisantide tavasid on võrreldud 17. sajandil tuntud mängutubadega, kus mardipäevast jõuludeni oli kombeks koguneda õhtuti suuremasse tallu, juua õlut ja tantsida. Mängutube on peetud ka noorte erootilise suhtlemise kohaks.
kommunikatsioon ning käitumise tähenduslikud aspektid. Etoloogia üheks klassikaliseks uurimisobjektiks on rituaalne käitumine, näiteks loomade pulmatantsud ja instinktiivne käitumine. Etoloogia klassikud on George Romanes, Karl von Frisch, Jakob von Uexküll, Konrad Lorenz, Niko Tinbergen. Etoloogia Eestis Eestis on esimesi end võrdlev-etoloogiliseks nimetavaid uurimusi Leopold von Schroederi töö (1888) eestlaste (ning soomeugrilaste ja indogermaanlaste) pulmakommetest. Loomade käitumise uurimisega tegeles suviti Puhtus viibides 1920ndail ja 1930ndail aastail Jakob von Uexküll. 1970. aastail tegelesid lindude etoloogiaga Jüri Keskpaik ja Vilju Lilleleht. Parasiitsete kiletiivaliste etoloogiaga, hiljem ka imetajate ja teiste loomade etoloogiaga on tegelenud Aleksei Turovski. Sipelgate etoloogiaga on tegelenud Vambola Maavara ja Ants- Johannes Martin. Lindude käitumisökoloogiaga tegeleb ka Raivo Mänd.
annaabi.ee 
