Põhja-Eestis oli kohati kombeks,et jõukam peigmees kinkis pruudile terve kaelakonna, s.o. sõlest ja keedest koosneva ehte komplekti. Vaesematele pruutidele laenati ehteid. Pulmad Pulm oli suurim pidu kogu omaaegse külaühiskonnas ja seda tuli tähistada võimalikult suurejooneliselt. Pulma tulid nii kaks suguvõsa kui külarahvas. Pidu võis kesta kuni nädala. Pulmas olid pruut ja peigmees tollal üsna vaikivad kõrvaltegelased. Ka nende vanematel ei olnud pulmakommetes erilist osa. Peategelased ja põhilised korraldajad olid isamees ja kaasanaine. Kaasanaine esindas pruudi ja tema suguvõsa, tema abilisteks olid pruuttüdrukud, pruuvi vallalised sõbrannad, ning pruudivend. Tähtsat rolli mängis isamehe naine ehk mõõgaema. Tema oli tavaliselt see isik, kes pruudile tanu pähe pani. Isamehe abilisteks olid peiupoisid vallalised noormehed, peigmehe sõbrad või sugulased.
kapsasupp. Väga sageli oli lõpumärgiks liha puudumine laualt. · Kui neist ei aidanud, tõi noorik voki keset tuba ja hakkas ketrama. Siis pidid juba kõik aru saama, et pulmad on sedapuhku läbi. · Kui lõpumärgid olid antud, oli kombeks lahkuda. · Eriti Lääne- ja Lõuna-Eestis järgnesid pulmadele järelpulmad, kuhu tulid ainult ligemad sugulased. · Need peeti, kas nädal pärast pulmi või pulmadele järgneval pühapäeval enamasti nooriku endises kodus. · Kuigi pulmakommetes on rohkesti tegemist viinaga, ei tähenda see, et pulmades oleks vanasti palju joodud. Põhiline jook oli õlu. Viin oli mõneti rituaalne jook, mida pakuti - lonks, mitte enam - ja joodi kindlatel puhkudel. Allikad · http://www.estonica.org/et/Kultuur/Rahvakultuur/Pulmad/ · http://www.google.ee · http://www.wikipedia.com · www.pulmadeestis.info
punaseid või roosasid triipe, kuid seeliku üldmulje peab jääma siiski tume. Vöö on korjatud kirjaga ja mõõgaga kootud, sel esinevad peamiselt tumesinised ja punased värvitoonid. Vöö mähiti üksteist katvateks kihtideks, ning oli juhuseid, kus ei võetud vööd isegi magades ära, sest arvati, et see annab kehale tuge. Pool vööst on lapilise kirjaga ja teine pool küüsilise kirjaga, mis peab jääma peale poole. Lisaks mängib vöö suurt rolli Kihnu pulmakommetes. Nimelt kui mees naisele kosja tuleb ja pruut mehele rullikeeratud vöö annab, tähendab see mehe jaoks, et kosjad on vastu võetud. Õlarätik oli peenest poevillasest riidest mõõtudes 96x96 cm. Äärtele olid kinnitatud punased villased narmad. Rätik asetati kolmnurkselt kokku ning asetati õlgadele nii, et teravad nurgad pisteti ees vöö vahele. Naise ülikonna juurde kuuluv vammus on põlvini ulatuv kergem ülerõivas. 19. sajandi esimesel poolel tehti see valgest riidest
eesti luterlikke ja õigeusupulmakombeid. · Eesti rahvariideid kantakse tänapäeval pulmas harva, pruutpaari levinuim rõivastus on peigmehel must ülikond valge särgiga ja pruudil valge (harvem roosa või muus pastelses toonis) pitsirohke kleit. · Samas võidakse kasutada ka muud pidulikku rõivastust, näiteks (pseudo)keskaegseid rõivaid. · Laulatusel kannab pruut pruudikimpu, mis üldjuhul on tehtud elavatest lõikelilledest. ·Kesksel kohal eesti tänapäevastes pulmakommetes on pulmapidu. · Kuna usulisi laulatusi on vähe, täidab enamasti (kuid sugugi mitte alati) laulatuse aset abielu registreerimine ilmalikult nn õnnepalees (varem perekonnaseisuamet või perekonnaseisuaktide büroo, nüüd kohaliku maavalitsuse rahvastikutoimingute talitus). · Põhiliselt tähistatakse pulmi siiski pulmapeol, mis toimub kas abiellunute uues kodus või selleks eraldi valitud paigas
karjumisega püüavad peigmeest ja tema saatjaid tagasi tõrjuda ja peletada.“ Ka Tartu Kirjandusmuuseumis on õletajate kirjeldus: „Enne pulmades naised liekusid laulda, sõimasid üksteist vastakuti, kui pulmasae tuli sisse. Mitu korda oli kohe päris tüli lahti. Räti alla söötmine. „Kui peigmehe kodus esmakordselt söödi, seoti nooriku nägu rätikuga kinni ja kõrvalolev naisterahvas söötis teda.“ Vanades Saare pulmakommetes oli veel mõnda, mis võis viidata naiseröövija omaaegseile kohustustele oma kaaslaste ees. Nii näiteks viisid Saares pulmanaised vanema peiupoisi lühikeseks ajaks nooriku juurde voodisse. Ühest teisest pulmakobest Saaremaal on M. J. Eiseni tähelepanekud järgmised: „Noorik pandud pulma ajal palja alumise kehaga kõhuli laua peale ja ’isased’ (tarvitan kohalikku nimetust, mis ka Suurelmaal tuntud on) pulmalised löönud järgemööda igaüks oma
Ka pulmade lõpetamine oli traditsioonipärane. Kohati lõpetati pulmad nooriku tantsitamisega "pulmade lõhki tantsimine". Tavaline pulmade lõpetamise märguanne oli lõputoit, enamasti kapsad või kapsasupp. Väga sageli oli lõpumärgiks liha puudumine laualt. Kui lõpumärgid olid antud, oli kombeks lahkuda. Kohati on peetud ka kahekordseid järelpulmi: nädala pärast mehe kodus ja kahe nädala pärast nooriku endises kodus. Kuigi pulmakommetes on rohkesti tegemist viinaga, ei tähenda see, et pulmades oleks vanasti palju joodud. Põhiline jook oli õlu. Tänapäev Nüüdsel ajal on pulmade traditsionaalne osa vähenenud, igaüks korraldab pulmi nii, nagu oskab ja rahakott võimaldab. Järjest rohkem segunevad eri rahvaste traditsioonid. Pulmi peetakse enamasti kevadel ja kevadsuvel. Üldiselt on pulmad lühenenud, kestavad enamasti päeva, harvemini kaks. Rahapanemine on asendunud pulmakingitustega
välja ei veniks". Tänu vanade geomeetriliste maagiliste motiivide kasutamisele on püsinud kaua vööde sümbolväärtus. Vöö oli keerulise ornamendiga rituaalse, põlvest põlve pärandatav kõrgema astme talisman. Keeruliste ornamentidega rituaalvöödel oli võime pöörata saatust paremuse poole, seepärast kasutati neid ohtralt pulmakommetes, ohverdamisel iidsetele hiiepuudele. Eesti kirivööd on valdavalt ühe domineeriva põhivärviga. Lisanduvad teised värvid kesktriibus ja äärises. Sagedane on vöödel 2-3 värvi kasutamine. Värvide arv võib olla ka 1 või 4. Eesti rahvapärase tekstiilikunsti vanemad värvid on seotud kodumaise taimestikuga. Punase värvi saamisel olid peamiseks värvimadara juured; pruunil- paakspuu koor, pohlavarred, sammal, käbid; rohelisel- sammal, kanarbik, koerputk; sinisel- mustikad.
pulmad on sedapuhku läbi. Kui lõpumärgid olid antud, oli kombeks lahkuda. Eriti Lääne- ja Lõuna-Eestis järgnesid pulmadele järelpulmad, kuhu tulid ainult ligemad sugulased. Need peeti, kas nädal pärast pulmi või pulmadele järgneval pühapäeval enamasti nooriku endises kodus. Peig viis ämmale kingitusi ja sai lubatud kaasavara. Kohati on peetud ka kahekordseid järelpulmi: nädala pärast mehe kodus ja kahe nädala pärast nooriku endises kodus. Kuigi pulmakommetes on rohkesti tegemist viinaga, ei tähenda see, et pulmades oleks vanasti palju joodud. Põhiline jook oli õlu. Viin oli mõneti rituaalne jook, mida pakuti - lonks, mitte enam - ja joodi kindlatel puhkudel. Pulmad tänapäeval Nüüdsel ajal on pulmade traditsionaalne osa vähenenud, igaüks korraldab pulmi nii, nagu oskab ja rahakott võimaldab. Materiaalne külg on tõusnudki esikohale pidustuste
Vahel toimus laulatus nädal või paar enne pulmi, vahel ka hiljem. Laulatusele tuli vähe rahvast tavaliselt isegi mitte noorte vanemaid. Kohal olid vaid peigmehe poolt isamees ja peiupoiss ning pruudi poolt kaasanaine ja pruuttüdruk. Kirikusse mindi eraldi, tagasi aga koos. Pulm oli inimese elus kõige olulisem sündmus. See tähendas ühest sotsiaalsest rollist teise minekut, eriti naise jaoks. Pulm oli suurim pidu omaaegses külaühiskonnas ning seda tähistati suurejooneliselt. Pulmakommetes polnud pruudil, peigmehel ega nende vanematel suuremat osa peategelasteks olid isamees ja kaasanaine. Isamees esindas pulmas peiupoolset suguvõsa. Tema abilisteks olid peiupoisid, kes valvasid pruuti ja täitsid muid jooksvaid ülesandeid. Isamehe naine ehk mõõgaema pani pruudile pähe tanu. Kaasanaise abilisteks olid pruuttüdrukud ning pruudivend. Pruuttüdrukutel olid peiupoisid, kes nende eest hoolitsesid ja tüdrukud vastutasuks neile kindaid või sokke kinkisid
Pulma tulid nii kaks suguvõsa kui külarahvas. Pidu võis kesta kuni nädala. Tavaliselt peeti pulmi mardipäeva ja jõulude vahelisel ajal, sest selleks ajaks olid põhilised talutööd tehtud ja ka talu oli sellel ajavahemikul kõige jõukamal järjel. Kindlasti peeti pulm noore kuu ajal, sest usuti, et see edendab sigivust, toob õnne ja tervist ning hoiab naist kaua noorena. Pulmas olid pruut ja peigmees tollal üsna vaikivad kõrvaltegelased, ka nende vanematel ei olnud pulmakommetes erilist osa. Peategelased ja põhilised korraldajad olid isamees ja kaasanaine. Isameheks oli sama meesterahvas, kes koos peigmehega kosjas käis ja tegelikult talle naise välja kauples. Isameheks oli ilmselt sugukonna vanem, hilisemal ajal oli oluline, et tegemist 7 oleks väärika ja hea esinemisega ning kindlasti abielus oleva mehega. Isamees esindas pulmas peiupoolset suguvõsa, tunnuseks oli mõõk
kaasatud rituaalides ja suulises pärimuses. Millel võiks põhineda arusaam karu ja inimese ühisest päritolust? Naise lahkumist isakodust vaadeldi kui tema surma. Tegu oli justkui neiu initsiatsiooniriitusega, kus too viidi läbi metsa (või läks ise). Rituaalset allaneelamist tootemlooma poolt mõeldi surma ühe ajutise vormina, mis hiljem asendus nahkadesse riietumisega, maskeerimisega loomaks. Laplaste pulmakommetes võrdsustatakse noorpaar siirdeperioodil karuga ning riietatakse karunahkadesse. Aunus-Karjalas säilinud motiiv, et eksitaja osas esineb karu, ühendab eksitamisega seotud uskumused karukultusega. Inimese ja karu ühendusest sündivad pojad paistavad silma oma erakordsuse ja vägilastegudega. Selline abielu on tulus inimesele, sest ta annab kas täiusliku jõudeoleku või küllaldase majandusliku kindlustuse. Inimene omandab kontrolli toiteallikate üle
annaabi.ee 
