Eesti pulmakombed Pulm on abielusõlmimispidustus. Eesti pulmakombeid ja - tavasid on võimalik jälgida alles 19. sajandi algusest. Kiriklik laulatuski sai pulmakommete üheks osaks alles 19. sajandi teisel poolel. Pulmad on eestlaste elus olnud tähtis sündmus juba ammu. Komme pulmi pidada on kõigil maailma rahvail. Eesti pulmad kestsid vanasti 3 päeva. Neid peeti enamasti sügisel 3 nädalat pärast kosje. Pulmapidu juhtisid isamees ja peiupoisid, kes esindasid saajarahvast( peigmehepoolseid pulmalisi), ning kaasanaine, kes pruudivend ja pruuttüdrukud, kes kes esindasid vakarahvast (mõrsjapoolseid sugulasi).
Abiellumine on läbi aja olnud üks tähtsaimaid sündmusi inimese elus. Pulmad on alati olnud seotud omanäoliste traditsioonidega. Kõik traditsioonid, kombed ja talitlused varieeruvad aga eri riikides ja maailma osades suuresti. Eesti pulmakombeid on võimalik järgida 19. sajandi algusest, kui kujunes esimene rahvasuust kirja pandud pulmakombestik. Enne 19. sajandit hoidsid eestlased kirikut pulmatraditsioonidest lahus. Alles 19. sajandi teisel poolel sai pulmakommete osaks kiriklik laulatus. Abielu tähistavad pulmad kujunesid kunagises külakogukonnas olulisimaks peoks, mida peeti pidulikult ja toretsevalt. Pidu ise peeti palju tähtsamaks, kui ametlikku kiriklikku laulatust. Viimane oli vajalik vaid abielu seaduslikuks muutmise jaoks. Siiski ei loetud paari abiellunuks ei peale pulmapidu ega isegi mitte peale laulatust. Abielu sõlmimise otsustaivamaks toiminguks oli tanutamine. Pruudi tanutamine tähendas talle naise peakatte pähe panemist
Tavaõiguse järgi tuli vanematel abieluga nõustuda, kui röövijatel õnnestus neidu terve öö otsijate eest varjata. Aja jooksul hakkasid järjest suuremat kaalu omandama noorte endi soovid. Sellele aitas kaasa noorte suhtlemine kiigemäel ja külapidudel, samuti ehalkäimine ja õitsilkäimise tava. Eesti pulmakombeid ja tavasid on võimalik jälgida alles 19. sajandi algusest. Alles siis kujunes välja rahvasuust kirjapandud pulmakombestik. Kiriklik laulatuski sai pulmakommete üheks osaks alles 19. sajandi teisel poolel. Eelnevatel aegadel suutsid eestlased kirikut traditsioonidest eemal hoida. Pulmapidu peeti palju tähtsamaks kui ametlikku kiriklikku laulatust, viimane oli vajalik vaid asja seaduslikuks muutmiseks. Samuti ei peetud laulatuse ja pulmade vaheajal paari veel abiellunuks. Abielu sõlmimise keskseimaks ja otsustavaimaks toiminguks oli kombekohane tanutamine. Millal võis abielluda? Abielluda võis nagu ka praegu täisealiseks saanud inimene
noorpaar kirikust koju ja ilmub koosviibimisele alles siis, kui kõik külalised on juba kohale jõudnud. Koduski kasutatakse mõnikord seda moodust, et noorpaar alles pärast külaliste kogunemist nende keskele ilmub. Õnnitlemise järele pakutakse külalistele veini või vahuveini. Viimast juuakse püsti seistes, moodustades väikesi rühmitusi saalis, senikaua, kuni istutakse lauda. Tänapäeval iseloomustab pulmapidusid vanade rahvalike pulmakommete ja uute kommete läbipõimumine. Abielude sõlmimine toimub pidulikult perekonnaseisuaktise büroos, kus kaunilt rittalükitud õnnitlussõnadega aidatakse kaunistada seda pidulikku sündmust. Suuremas pulmas on iga külalise koht tähistatud nimelise kaardiga, kusjuures mõned härrad või prouad korraldajatena on kohtade otsimisel abiks. Pruutpaar istub tavaliselt laua otsa juures või laua pikema külje keskmisel positsioonil.
Lääne-Eestis oli tavaks pidada mardipulmasid, mis kestsid vahel pikemat aega. Sinna kutsuti ka pered, kellelt oli ande saadud. Peo ajal võidi jäljendada pulmasid, st valiti pruut ja peiu ning mängiti maha suurem osa pulmakommetest. Üldiselt tehti mardipulmadeks ohtralt sööki ja varuti mardiõlut, lauldi ja tantsiti igasuguseid uuemaid seltskonnatantse. Mängiti igat laadi mänge ja jäljendati pulmanalju. Mõnikord on pulmakommete juurest sujuvalt jõutud mardilapse ristimiseni. Mardisantide tavasid on võrreldud 17. sajandil tuntud mängutubadega, kus mardipäevast jõuludeni oli kombeks koguneda õhtuti suuremasse tallu, juua õlut ja tantsida. Mardikarnevalid muutusid populaarseks 20. sajandil lasteaedades, koolides, seltsides ja töökohtades. Valiti paremaid maske ja kostüüme, võisteldi ja tantsiti. Mõnel pool toimus mardirongkäik. Mardilaulud
ikka kolm korda kutsuda. Kindlasti pakkus kutsuja viina ja kuna käidi kutsumas kolm korda on öeldud, et kutsumisele kulus viina hulga rohkem kui pulmas. Hiljem ei olnud kutsujateks enam mitte pruut ja peigmees ise, vaid hoopis nende vanemad. Laulatus oli vanasti pulmadega nõrgalt seotud. Kuigi just kiriklik laulatus kinnitas ametlikult abielu, võeti seda kui paratamatut asjaajamist. Tavaliselt toimus laulatus nädal või paar enne pulmi, vahel ka hiljem. Laulatus ei käinud pulmakommete hulka. Ilmarahva ees sai pruudist noorik alles siis, kui talle pulmas tanu pähe pandi. Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega pulmapäeva hommikul või eelmise päeva õhtul: peiu sugulased kogunesid peiu koju, mõrsja sugulased mõrsja koju. Iga kutsutu tõi kaasa leiva ja lihaga pulmakoti ning õlleankru. Seegi oli ühise abistamise vorme. Tavaline talu poleks suutnudki mitmepäevaseid pulmi pidada. Pulmakoti viimine püsis kaua elavas traditsioonis ja jääb elama ja elab praegugi.
Võrreldes varasemaga on pulmade pidamine jäänud justkui tahaplaanile - paljud paarid elavad niisama koos ega kiirusta abiellumisega. Kui varasematel aegadel alustati kooselu just nimelt abielludes, siis nüüd otsustavad tavaliselt juba koos elavad paarid lõpuks ka pulmad korraldada. Ometi on abiellumine kahe üksteist armastava inimese õnnelikemaid sündmusi. Eesti pulmakombeid on võimalik jälgida alates 19. sajandi algusest, mil pandi kirja esimesed pulmakombed. Kiriklik laulatus sai pulmakommete üheks osaks alles 19. sajandi teisel poolel. Eelnevatel aegadel suutsid eestlased kirikut traditsioonidest eemal hoida. Pulmapidu peeti palju tähtsamaks kui ametlikku kiriklikku laulatust, viimane oli vajalik vaid asja seaduslikuks muutmiseks. Samuti ei peetud laulatuse ja pulmade vaheajal paari veel abiellunuks. Abielu sõlmimise keskseimaks ja otsustavaimaks toiminguks oli kombekohane tanutamine. Edaspidi ongi vaadeldud pulmakombeid alates 19. sajandist.
kolm korda kutsuda. Kindlasti pakkus kutsuja viina ja kuna käidi kutsumas kolm korda on öeldud, et kutsumisele kulus viina hulga rohkem kui pulmas. Hiljem ei olnud kutsujateks enam mitte pruut ja peigmees ise, vaid hoopis nende vanemad. Laulatus oli vanasti pulmadega nõrgalt seotud. Kuigi just kiriklik laulatus kinnitas ametlikult abielu, võeti seda kui paratamatut asjaajamist. Tavaliselt toimus laualatus nädal või paar enne pulmi, vahel ka hiljem. Laulatus ei käinud pulmakommete hulka. Ilmarahva ees sai pruudist noorik alles siis, kui talle pulmas tanu pähe pandi. Pulm Pulm oli inimese elu kõige olulisem sündmus, mis tähistas ühest sotsiaalsest rollist teise minekut, eelkõige naise jaoks. Elu kestvus ja järjepidevus olid tagatud vaid pere ja talu heaoluga, mis oli kõige alus. Pulm oli suurim pidu kogu omaaegses külaühiskonnas ja seda tuli tähistada võimalikult suurejooneliselt. Pulma tulid nii kaks suguvõsa kui külarahvas. Pidu
Pruut pidi ka kosjade ja pulmade vahel külastama peiukodu, kus ta igapäevaste töödega pererahvast aitama ning oma töökust välja näitama pidi. Kui pruut siis lohakaks ja laisaks osutus, oli võimalik peiul asju veel katki jätta. Pulma kutsuti pruudi ja peigmehe külalised eraldi ja kolm korda. Iga kord pidid kaasas olema viinad, mistõttu öeldi, et kutsumisele läheb rohkem viina kui pulmas. Laulatus oli pulmadega nõrgalt seotud ja see ei käinud pulmakommete juurde. Ilmarahva ees sai pruudist noorik alles siis kui talle pulmas tanu pähe pandi. Vahel toimus laulatus nädal või paar enne pulmi, vahel ka hiljem. Laulatusele tuli vähe rahvast tavaliselt isegi mitte noorte vanemaid. Kohal olid vaid peigmehe poolt isamees ja peiupoiss ning pruudi poolt kaasanaine ja pruuttüdruk. Kirikusse mindi eraldi, tagasi aga koos. Pulm oli inimese elus kõige olulisem sündmus. See tähendas ühest sotsiaalsest rollist teise minekut, eriti naise jaoks
keskendub protsessile ja mitte sündmustele kui üksikjuhtumitele vajadus oluliste asjade korduva taasesituse järele (näiteks rituaalid, tseremooniad, kombetäitmised), mille käigus meenutatakse ja kinnitatakse ning taasluuakse olulist teavet mälu abivahendid on kaemuslikud, nii looduses olemasolevad kui ka inimeste loodud esemelised või vaimsed küllalt keerulised sümbolid (pühapaigad, kalender, toimingud, esemed, laulud, fotod jms) mälu abivahendeid iseloomustab kaemuslikkus (pulmakommete täitmine kui kirjaliku dokumendi analoog; riietus kui staatust näitav märk) huvi ennete vastu (ettemääratus), seega tulevikku suunatus (mis saab olema). (Näit Mats Traadi romaani "Puud olid, puud olid hellad velled" algus viitab just sündmuste ettemääratusele ja nende sündmuste äraaimamisele ennete kaudu: "Et see võis nii minna, seda ei aimanud keegi. Kust nad võisidki teadust saada, kui unes ega ilmsi polnud ühtegi märki antud, või kui, siis oli see neist mööda
hüppeliselt. Sageli käidi abielu registreerimas kahekesi, külalised kutsuti vaid laulatusele. Taasiseseisvumise ajal süsteeme ühtlustati ning nüüd on kirikuõpetajatel võimalik läbi viia laulatus, mis kehtib ka abielu seaduslikku registreerimisena. 1.3 Abielu traditsioonid ja pulmatavad Eestis Eesti pulmakombeid ja - tavasid on võimalik jälgida alles 19. sajandi algusest. Kiriklik laulatuski sai pulmakommete üheks osaks alles 19. sajandi teisel poolel. Pulmad on eestlaste elus olnud tähtis sündmus juba ammu. Komme pulmi pidada on kõigil maailma rahvail. (Ibid: 20) Endisaegadel võis pulmadele mõtlema hakata alles siis, kui leer seljataga ja noored uude seisusse saanud. Leer viis noored inimesed esimest korda mõlemast soost omaealiste hulka ning tutvustas neid pidulikult laua taga istumistel. Tüdrukud hakkasid kandma täiskasvanu
Mardipulmad Lääne-Eestis oli tavaks pidada mardipulmasid, mis kestsid vahel pikemat aega. Sinna kutsuti ka pered, kellelt oli ande saadud. Peo ajal võidi jäljendada pulmasid, st valiti pruut ja peiu ning mängiti maha suurem osa pulmakommetest. Üldiselt tehti mardipulmadeks ohtralt sööki ja varuti mardiõlut, lauldi ja tantsiti igasuguseid uuemaid seltskonnatantse. Mängiti igat laadi mänge ja jäljendati pulmanalju. Mõnikord on pulmakommete juurest sujuvalt jõutud mardilapse ristimiseni. Mardisantide tavasid on võrreldud 17. sajandil tuntud mängutubadega, kus mardipäevast jõuludeni oli kombeks koguneda õhtuti suuremasse tallu, juua õlut ja tantsida. Mängutube on peetud ka noorte erootilise suhtlemise kohaks. Martide päev Mardi-nimelistel oli eriline päev, neil tuli välja teha, kuid ka mardisandid külastasid heal meelel peresid, kus elas mõni Mart. Töökeelud
annaabi.ee 
