Niitusid on Eestis nelja tüüpi: alvarid, lamminiidud, puisniidud ja rannaniidud . Niitudel elab palju erinevaid liike taimi, linde ja loomi. Sealt võib leida ka ohustatud liike, kelle elupaiku peab kaitsma ja hoolitsema selle eest, et nad välja ei sureks. Niite kasutatakse erinevatel otstarvetel. Alvareid on traditsiooniliselt kasutatud karjamaana veiste ja lammaste ning ka hobuste karjatamisel. Samamoodi kasutatakse ka lamminiite. Puisniitudelt saadi püsivalt heina, tarbe ja küttepuid, ravimtaimi, pähkleid, seeni ja muid igapäevaseks eluks tarvilikku midagi vastu andmata. 2. Mis on niidud? Niidud on rohttaimede kooslused. Tekkeviisi põhjal eristatakse esmaseid ja teiseseid niidukooslusi. Esmased niidud tekivad maatõusu tõttu merest kerkival rannikul ja laidudel (rannaniidud) või säilivad metsatuna üleujutuse (mõned lamminiidud) või kasvukoha kuivuse tõttu (mõned looniidud)
Puisniit Liikide kooslus Varasematel aegadel oli puisniit otsekui ökoloogilise, polüfunktsionaalse majandamisviisi mudel puisniitudelt saadi püsivalt heina, tarbe ja küttepuid, ravimtaimi, pähkleid, seeni jne. Taimestik Puistu koosseisus domineerivad sagedamini tamm, kask, saar, haab ja sanglepp, esineda võib ka okaspuudomineerimisega niite. Põõsastest on tavalisim sarapuu. Eesti puisniitude soontaimede nimestik sisaldab 603 taksonit. Kaitsealuseid taimi leidub vähemalt 56liiki, neist 2 esimeses, 31 teises ja 23 kolmandas kategoorias. Kaitstavate liikide üldarvust on see
teritunud. Puu tüve koor on hallikat värvi ja sile. Hall lepp kasvab kuni 15 meetri kõrgusek. Eesti kõrgeim hall lepp (31m, diameeter 32 cm) kasvab Järvseljal Levila ja kasvukoht Page 8 of 14 Tallinna Ehituskool Kasvab nii Euroopas, Aasias kui ka Põhja-Ameerikas. Eestis on tavaline puuliik, vähem leidub teda saartel. Halli leppa võib leida näiteks segametsadest, veekogudekallastelt ja puisniitudelt. Arukask Foto 6 Arukask (Betula pendula) on kaseliste sugukonda kase perekonda kuuluv mitmeaastane heitlehine lehtpuuliik. Arukase levinud rahvapärased nimetused on arukõiv, raudkask ja õmmik. Arukase üks tuntum looduslik vorm on maarjakask ehk karjala kask. Kirjeldus Arukask on mitmeaastane ühekojaline heitlehine lehtpuu. Tal on valge tüvi ja pikad rippuvad oksad. Võrsed on paljad,
Lennus vaheldub liuglend aeglase sõudelennuga. Aktiivne öösel ja hämaras. Keskpäeval peidab end puuvõras või tihnikus. Hääl tugev- kume ja kaugelekostuv nin õõnes "uhuu", mis on ühe- või kahesilbiline. Pesa lähedal ärevuses häälitseb ka päeval, siis aga huked nõrgemad ja heledamad. Üldpikkus 67 cm. Kassikakk on Eestis ülelevinud, kuid vähearvukas haudelind. Elupaigaks valib enamasti männikuid, teda on pesitsejana leitud veel kuuse-segametsadest, lehtmetsadest ja puisniitudelt. Saagijahil ka avamaastikul ja veekogude ääres. (T. Randla, 1976) Arvukus oli madalseisus 1970-ndate aastate algul, mil T.Randla hindas seda 100-120 paarile, ent nüüdseks on liigi arvukus meil jälle tõusnud.(O. Renno,1993) Talvituvate lindude arv Eestis on 150-300. Aastal 2003-2007 hinnati kassikaku arvukuseks 60-120 isendit. (eoy.ee) Händkakk: III kategooria liik. Varesest suurem, helehalli tumedatriibulise sulestikuga. "Loor" hästi arenenud, samuti helehall. Pikk saba
Saareleht-maipõrnikas-rohukonn-rebane Toiduahelate võrgustik põldlõoke vaher vihmauss siil hirv Jänesekapsas lehetäi metsvint lõopistrik rebane hunt karu metskits uruhiir Toiduahelate katkemine Kui hävitada puisniitudelt kõik kiskjad, näiteks rebased või hundid, kasvaks tunduvalt saakloomade arvukus. See tähendaks suurt haiguste levikut, sest kiskjad ei kasutaks haigemaid enam toiduks. Või ka seda, et saakloomadele ei jätku enam piisavalt toitu, erinevaid taimi ning maaala oleks ülekoormatud ning imelised liigikooslused kaoksid tasapisi. Kasutatud kirjandus: · ,,Bioloogia XI klassile" Külli Kalamees · http://www.ut.ee/BGZH/looduskaitse/2003/Puisniidud.pdf
kuivus, ajutine liigniiskus. Karjatatakse koduloomi, esimesed põllud rajati looniitudele. Liigirikas. Kaovad kuna ei majandata, metsastatakse, ehitatakse täis. Säilitatakse eemaldades väiksemaid kadakaid, karjatades Puisniit on regulaarselt niidetava rohustikuga hõre looduslik puistu. Näeb välja üsnagi mosaiikne, arvatakse, et tänu suurtele rohusööjatele on tekinud taolised niidud. Või siis tänu metsatulekahjudele. Puisniitudelt varuti heina ja võsa ja oksi. Ohud:kultuuristamine, võsastamine 5- 10 aastaga. 38. Miks on oluline säilitada pärandkooslusi? Looduslik liigirikkus, teatud liikide säilimine. Sellistes tingimustes suudavad elada nii varjulembelised, kui päikest nõudvad taimed. 39. Millal leidis aset? a) eesti vabanemine jääkattest 11000 a.t b) metsade arengu algus 11800 a.t
tallavad seemneid maasse. Kuid seejärel, kui noored puud on juba kasvama hakanud, on karjatamine metsa järelkasvule kindlasti kahjulik. Järgneval aastakümnel karjatamise surve metsale vähenes, sest talud tugevnesid ja rajasid juurde produktiivseid rohumaid ja karjamaid. Sõjajärgsel ajal polnud loomade karjatamine metsas enam terav teema, sest kariloomi oli vähem ja lagedaid rohumaid piisavalt. Heina varumine sooheinamaadelt, puisniitudelt ja metsalagendikelt laienes samuti nagu karjatamine, sedamööda, kuidas tihenes asustus ja suurenes kariloomade hulk. Eriti ulatuslik oli see 18. sajandist kuni 1940-ndate aastateni. Suurim oli nn. looduslike niitude pindala Eestis ilmselt 19. sajandi lõpul. Pärast seda, kui Eesti iseseisvus, said talud juurde niite endistelt mõisamaadelt ning vajadus puisniitudelt ja metsadest heina varuda kahanes. Ometi oli näiteks puisniite 20. sajandi 30-ndatel aastatel Eestis ligi 800 000 ha
Kehvematest õuntest ja spetsiaalselt selle jaoks aretatud sortidest tehakse mahla. Õunad 10 säilivad kuude viisi, säilitades sealjuures suure osa oma toiteväärtusest. Ainult tsitruselised on neile selles osas võrdväärsed. 5. Hall lepp (Alnus incana) Valge lepp, isalepp, emalepp, pasklepp Eestis on tavaline puuliik, vähem leidub teda saartel. Halli leppa võib leida näiteks segametsadest, veekogude kallastelt ja puisniitudelt. Oma nimetuse on see puu saanud oma koorealuse mahla ja puidu punaka värvuse tõttu. Lepp märgib paljudes murretes verd või punakat värvust (kalalepp 'kalaveri', lepane 'verine, verega koos', lepp obu 'ruuget karva hobune' punane kui lepakapp 'punastamise kohta' Juuru). Kuigi lepalehti, -urbi j a -pulkasid kasutati veel 20. sajandi esimesel poolel maagiliseks ravi- ja tõrjevahendiks ei ole see olnud nii veenev põhjus, et oleks jätnud keelde mõne ütluse.
vana, eelmisel aastal niitmata või karjatamata jäänud rohu kulu. Ka see asjaolu on oluline hobuste kasutamisel pool-looduslike koosluste hooldamisel. Hobused söövad kulu ja kõrge rohu seest välja kivid, mahalangenud tüved, oksad, mis võimaldab maapinda hiljemaks niitmiseks ette valmistada. Ka on selle järgselt inimesel võimalik paremini tihnikutest läbi näha ning harvendamisele tulevaid põõsaid ja puid välja valida ja raiuda. Suurem osa hobuste talvesöödast varuti varem samuti puisniitudelt, luhaheinamaadelt ja teistelt niidetavatelt rohumaadelt. Eesti hobuse peamine sööt on hein. Pool-looduslike koosluste, eriti puisniitude ning loopealsete rohustu on erakordselt liigi- ja sellest tulenevalt ka toit- ja raviaineterikas.Vahetult mere mõju piirkonnas asuv rannaniidu taimestik on läbi aegade olnud koduloomadele ravi- ja mineraalainete allikaks. Nii nagu on sarnased Eestis pool-looduslike koosluste kogupindala ja hobuste arvu
annaabi.ee 
