kontrolli alla, kirjanduse hävitamise katkestas sõda. III Saksa okupatsiooni ajal jätkus kirjanduse kõrvaldamine raamatukauplustest ja ladudest. 1941. aasta novembris ilmus Eesti raamatukauplustest ja avalikest raamatukogudest kõrvaldamisele kuuluva kirjanduse nimestik nr.1. Salajane, ainult teenistuslikuks kasutamiseks, koostajad anonüümsed. Kõrvaldatavad raamatud jaotati seitsmesse kategooriasse: 1) aastail 1917-1941 ilmunud Nõukogude Vene kirjandus, v.a. klassikud ja puhtteaduslikud tööd ilma kommunistlike kommentaarideta või sissejuhatuseta. 2) kommunistlik kirjandus igas keeles 3) inglise ja prantsuse kirjandus alates 1933 algkeeles ja tõlkeis v.a. klassikute uusväljaanded 4) Eestis kommunistide valitsemisajal 1940/41 ilmunud kirjandus v.a. puhtteaduslikud tööd 5) juudi kirjandus igas keeles 6) Saksamaalt 1933. aastast alates emigreerunud mittejuutide teosed 7) saksavaenuliku tendentsiga kirjandus igas keeles.
õiguse kehtestamine. Võtted (4): uuri kohtulikku materjali, too sellest välja üldised tunnused, sünteesi tunnuseid, kontrolli kas sätted vastavad seadusandlikele normidele. 3)teaduslik-dogmaatiline õigusloome meetod rakendatakse teoreetiliste kommentaaride väljatöötamisel 4)õigustunnetuse meetod seadusetekstide tõlgendamisel seögita sätte mõte. 5)pedagoogiline meetod dogmaatilises kasuistikas. 2.Õiguse dogmaatilise käsitluse uurimismeetodid (paljuski puhtteaduslikud eesmärgid, vähene praktiline tähendus): l) üldise temaatika ja problemaatika meetodid; 2)dogmaatilise evolutsiooni meetod; 3)dogmaatiline võrdlev meetod; 4)hindamismeetod; 5)jääkide meetod juriidilis-dogmaatilistes töödes; 6)poliitilis-õiguslik hindamismeetod. Paljudel juhtudel sisustatakse dogmaatikat, kui midagi muutumatut ja kivinenut. Kindlasti ei ole õigusdogmaatika üheselt määratletav. Õigusdogmaatika all tähistatakse praktilist õigusteadust
See tõi talle umbes samal ajal, kui ta keeldus madam de BeaujeuM vastu võtmast, kaela ühe visiidi, mis talle kauaks meelde jäi. Oli õhtu. Claude tuli parajasti pärast jumalateenistust oma kanoonikukongi Jumalaema kiriku kloostris. See ei pakkunud midagi iseäralikku ega salapärast, välja arvatud vahest mõned nurka asetatud klaaspudelikesed, mis olid täis kaunis kahtlast püssirohutaolist pulbrit. Siin-seal seintel oli küll mõni pealiskiri, aga need kõik olid puhtteaduslikud või vagad mõtteterad pari-mailt kirjanikelt. Ülemdiakon istus käsikirjadega täidetud suure kirstu ette vaskse kolmiklühtri valgusse. Ta toetas küünarnuki pärani avatud Autuni Honoriuse * 8 9 raamatule «De praedestinatione et libero arbitrio»2 ja lehitses sügavamõtteliselt trükitud folianti, mille ta oli kaasa toonud ja mis ta kambris oli ainsaks trükikunsti tooteks. Koputus uksele äratas ta mõtetest. «Kes seal on
annaabi.ee 
