Kaunistused olid varakuse väljendamisel eriti tähtsal kohal ning vääriskivid olid raha silmapaistvad asendajad. Rooma naine oli abielus oma varanduse täielik valitseja. Seadus määras, et mehel polnud õigust hooldada ega inveesterida naise varandust. ABIELU Naiste ja meeste saatust ühendas abielu. Abielu Vanas-Roomas oli enamasti kõike muud kui romantilise armastuse tulem, seda eriti kõrgemates ühiskonna klassides. Tavaliselt sõlmiti abielusid puhtpraktilisest järelkasvu produtseerimise vajadusest või siis poliitilise ning majandusliku võimu suurendamiseks. Armastust ei peetud abielu hädavajalikuks osaks, ning avalikke kiindumusavaldusi või meeletult armumist peeti nõrkuse märgiks ning naeruväärseks. Ennekõike oli naine mehele partner elus, mitte armastuses, kinkides talle järeltulija ning käitudes väärikalt ja näidates üles lojaalsust poliitilistes afäärides. Rooma
edukus sõnaseletusmängude strateegiana viitab nende tegelikule olulisusele inimtaju ja keele toimimispõhimõtete seisukohalt. Hüponüümia on seos soomõistet ja liigimõistet väljendavate sõnade vahel. Koer on puudli hüperonüüm, puudel seevastu koera hüponüüm. Hierarhia jätkub mõlemas suunas, nt võib koer ise olla imetaja hüponüüm. Meronüümia on seos osamõistet ja tervikumõistet väljendavate sõnade vahel. Koer on saba holonüüm, saba seevastu koera meronüüm. Puhtpraktilisest seisukohast võivad tähelepanu väärida veel kaashüponüümid ja kaas- meronüümid ehk kaasalluvaid mõisteid tähistavad sõnad – näiteks võib osutuda otstarbekaks nende ühetaoline käsitlemine tõlkimisel või sõnastikukoostamisel. Paronüümia on eelloetletutest lõdvemalt määratletud ja sõnastikes harva esitatav seos sõnade vahel, mis sarnanevad üksteisele nii väliskujult kui ka tä- henduselt. Paronüümid võivad oma sarnasuse tõttu inimesel segi minna
annaabi.ee 
