peab ta vähemalt teadma, et see sisemine ,,miski", mille ,,vahendamisele" ta pre tendeerib, pole muud kui juba valmis sõnaraamat, mille sõnu saab seletada üksnes teiste sõnade abil, ja nii lõpmatuseni: nagu juhtus näiteks noore Thomas de Quin cey'ga, kes, nagu kirjutab Baudelaire, oli nii tugev kreeka keeles, et tõlkimaks sellesse surnud keelde läbinisti kaasaegseid mõtteid ja kujundeid ,,lõi endale käepära se sõnaraamatu, palju keerulisema ja mahukama kui need, mis rajanevad puhtkirjanduslike tõlgete lihtla basel rittaladumisel" (,,Kunstlikud paradiisid"); Autori järeltulija, skriptor, ei kanna endas enam ei kirgi, tujusid, tundmusi ega muljeid, vaid seda hiigelsõna raamatut, kust ta ammutab oma kirjutuse, mis iial ei seisku: elu saab ainult jäljendada raamatut, ja see raa mat ise on üksnes märkide kude, kadunud, igavesti kaugenev jäljendus. * Kui Autor on eemaldatud, muutub igasugune teksti ,,desifreerimise" püüe tarbetuks
kultuuriteoreetik Jean-François Lyotard (1924 – 1998). Tähendab mistahes ühiskondlikke diskursusi, mis taotlevad maailma kõigiti lõplikult ära seletada ja üleüldiste mastaapsete lahendusteni jõuda (näiteks kristlik või marksistlik maailmatõlgendus). Eelistada tulevat niinimetatud väikesi narratiive, mis tegelevad üksikjuhtumitega. Samas võiks mõistet suured narratiivid positiivses tähenduses püüda kasutada just puhtkirjanduslike, üksikule keskenduvate ja üksnes esteetiliste taotlustega tekstide kohta. Teoreetilised tekstid. 20. sajandi juudi kirjanikke Kristlasi, juute ja muhameedlasi nimetavad religioonidevahelise dialoogi otsijad sageli üheskoos raamaturahvaiks. Muidugi on pühad raamatud olemas ka hinduistidel, zoroastrianistidel, budistidel, taoistidel, konfutsianistidel ja teiselgi iidsetel uskudel. Eelnimetatud kolme ühendab aga see, et pühakirja alusmaterjal on
annaabi.ee 
