NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
probleemide käsitlemise kõrval sama oluline lavastuste uudne esteetika (Pesti
2009: 6), on 1960.–1970. aastate eesti teatriuuenduse taustal poliitilisi aspekte
leitud näiteks Evald Hermaküla ja Kalju Komissarovi lavastustest (vastavalt Paul
Kuusbergi romaani alusel sündinud „Südasuvi 1941”, 1970, ja filmi „Nürnbergi
protsess” lavatõlgendus „Protsess”, 1975). 1960.–1970ndate teatri kohta on
samas väidetud, et „poliitiliselt mõjusid ka puhtinimlikud filosoofilised
kategooriad” (Unt 1990: 4). Intrigeeriv oli nõukogude-aegse teatri
topeltkodeeritus või kahekordne politiseeritus: võõrvõimu ideoloogiline surve
kunstile vs. sümboolne õõnestustöö lavalaudadel (Pesti 2009: 35, 42–47),
kusjuures sel puhul võis nii mõnigi kord tunnistada lavastuste esteetilises plaanis
teatud lõivu maksmist. Kokkuvõttes on põhjust soostuda Ida-Euroopa kontekstist