areng ja otsingud uute kunstivormide alal. Samal ajal on Eestis kanda kinnitanud globaalse loomemajanduse toodang ja massikultuur. Samas ei ole kadunud ka side rahvakultuuriga. Näiteks oli Statistikaameti andmetel 2008. aastal Eestis kokku 73 000 mõne rahvakultuurialaga tegelevat inimest. Nende seas oli näiteks 39 000 koorimuusika ja 18 000 rahvatantsu harrastajat ning üle 4000 pillimuusikaga tegeleja, kellest 2700 mängisid puhkpilliorkestrites. Samuti tegutses Eestis umbes 1400 harrastuskoori, pea 1200 rahvatantsurühma, ligi 350 harrastusteatrit või näiteringi, 230 käsitööringi, 200 rahvamuusikaansamblit, 125 folkloorirühma, üle 130 puhkpilliorkestri ning muid harrastuskollektiive, ringe ja ansambleid.[1] Kultuuritarbimise uuringu kohaselt külastas Eestis 2007. aastal kultuuriasutusi 94% kõrgema haridusega, 85% keskharidusega ja 69% põhiharidusega 2064-aastastest elanikest. Enim käidi
hoolitsesid prominentsed üldhariduskoolide muusikaõpetajad, nagu näiteks Friedrich Christian Strobel ja Konstantin Türnpu Tallinnas, Adalbert Wirkhaus Tartus, Enn Kiilaspea Viljandi- ja Pärnumaal jpt. Siia loetelusse lisanduvad ka mitmed andekad autodidaktid, kes saavutasid omal käel õppides mõnel juhul täiesti professionaalse taseme (K. Strobel, H. Speek, H. Tooming, J. Pori). Viimasesse kategooriasse tuleks paigutada ka need muusikud, kes omandasid pillimänguoskuse erinevates puhkpilliorkestrites vanemate kolleegide kõrvalt. 1930. aastail tegutses Eestis 333 puhkpilliorkestrit: sõjaväel 13, Kaitseliidul 55, tuletõrjel 59, koolidel 24 ja kultuurharidusseltsidel 182 (Kiilaspea 1975: 477). Need olid headeks taime- lavadeks tantsuorkestritele. Hoolimata muusikuoskuste omandamise viisist ühendas neid kõiki aga suur huvi uudse muusika vastu ja selles vallas olid nad kõik võrdselt autodidaktid, sest otseselt džässi mängimist õppida ei olnud kusagil ega kelleltki 217 .
annaabi.ee 
