Hirmu tuleb ühiskonda sisendada nii, et valitseja ei langeks ise inimeste vaenu alla. Valitseja peab eemal hoidma teiste varast. Kui aga valitseja on koos sõjaväega, siis ei tohi ta unustada julmust ega halastamatust, sest ilma nendeta ei hoia ta sõjaväge ühtse ja võitlusvalmina. Tark valitseja tugineb sellele, mis on Tema. Isiklikus plaanis meeldis mulle eriti XXIII peatükk, mis rääkis teemal, kuidas hoiduda meelitajatest ja pugejatest. Seal pandi suurt rõhku sellele, et arukas valitseja peab oma valitsusse valima kõige targemad mehed, kellele ta annab voli rääkida ainult tõtt ja ainult neis asjus, mis ta küsib. Tähtsaid küsimusi tuleb valitsejal arutada oma tarkade abilistega, kuid lõpliku vastutuse peab siiski tegema valitseja ise. Oma otsuste suhtes tuleb olla valitsejal kõikumatu ning järjekindel, seda selle pärast, et näidata kelle käes on võim. Valitseja peab oma abimeestega nõu pidama siis, kui
Hea ministri valik sõltub valitsejast endast. Kui minister on omakasupüüdlik siis ei ole see kahtlemata hea minister, sest minister peab esmalt mõtlema valitseja heaolule. Et minister teeks head tööd peab valitseja ministrile kah head tegema tuues teda esile ja tehes teda jõukamaks. Kui valitseja ja minister mõtlevad teineteise heaolule mitte omakasule siis saavad nad üksteist täielikult usaldada ja sellise käitumise puhul ei teki hävingut. Valitsejal on üpris raske hoiduda pugejatest, kuna õukond on neist pilgeni täis. Enda kaitsmiseks meelituste eest tuleb valitsejal anda inimestele teada, et nad ei solva teda tõtt kõneldes, aga teiselt poolt kui igaüks võib öelda valitsejale tõtt, ammendub inimeste lugupidamine valitseja vastu kiiresti. Sellepärast peab valitseja valima oma valitsusse targad mehed ning andma neile vaba voli kõnelda tõtt ja sedagi vaid neis asjus, mida ta küsib.
Olenevalt valitseja arukusest valib ta endale head või halvad ministrid. Kuidas saab valitseja ära tunda ministri sobilikkust? Kui sa näed, et minister mõtleb rohkem endale kui sulle ja ajab kõiges taga omakasu, siis tema ei saa olla kunagi hea minister ja teda ei saa eales usaldada. Teisalt tuleb ka valitsejal mõelda ministrile: tõsta teda esile, teha ta jõukaks, võtta endale tema ees kohustusi, jagada rõõme ja muresid. XXIII PEATÜKK KUIDAS HOIDUDA MEELITAJATEST JA PUGEJATEST Arukas valitseja valib oma valitsusse targad mehed, kellele ta annab voli rääkida ainult tõtt ja ainult neis asjus, mis ta küsib, ei muust. Küsida tuleb valitsejal neilt iga asja kohta, kuid hiljem peab ta otsustama ise. Valitseja peab olema oma otsuste suhtes järjekindel ja kõigutamatu. Nõu peab ta pidama siis, kui ta seda ise tahab, mitte siis kui teised tahavad. Kui ta ei ole millegiga rahul, peab ta seda välja näitama. Valitseja, kes pole ise tark ei saa olla ka hästi nõustatud
Ja üldse, igal pool, alati ning kõigil tasanditel võtavad otsuseid vastu piiratud teadmistega inimesed, kes lähtuvad oma väärtushinnangutest, arusaamadest, hirmudest, ootustest ja kogemustest, omamata ligilähedaseltki tervikliku pilti toimuvast või arusaama üksikute otsuste teise või kolmanda järgu tagajärgedest. Hierarhilises organisatsioonis on info liikumine paratamatult valikuline. Ka täiesti aus ametnik – rääkimata tallalakkujatest ja pugejatest – lihtsalt ei julge mõnda asja öelda, mõnda asja aga kirjeldab natuke kergemas stiilis, kui see on. Seetõttu võib juht jääda uskuma oma suhtekorraldajate plära, president aga riigi valelikku propagandat. Konkurents loob muidugi efektiivsust. Kuid ka Pareto efektiivse jaotuse (kellegi olukorda ei saa parandada ilma kellegi teise olukorda halvendamata) korral peab valitsus sekkuma
annaabi.ee 
