neljandal aastatuhandel e.m.a., kuid alles 1722. aastal lahendas prantslane Rene` de Reamure´ selle mõistatuse, muutes kõva terase elastseks süsiniku lisamise teel. Abraham Darby kasutas oma tõmbega rauasulatusahjudes (kõrgahjudes) puusöe asemel hoopis koksi. Õhu juurdevoolu ahjule tagas James Watt aurumasin ja tänu sellele oli temperatuur Darby sulatusahjus palju kõrgem. Henry Cort patenteeris 1783.a. profiilterase valtsimise ja 1784 a. pudeldamiseks nimetatava terasetootmismenetluse. See meetod muutis esialgse toorraua hästitöödeldavaks separauaks. Viimane oli palju paremini painutatav ega murdunud surve all nii kergesti. Masinatootmise esimene arenguetapp soikus mitmeks aastaks Suure Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni sõdade tõttu. II etapp Aastad 1820-1830 tähistavad industrialismi teise etapi algust ja selle levimist mitmetesse Euroopa riikidesse ning teistesse maailmajagudesse ( kolooniatesse). Neis
aastal, kaks aastat pärast maailma enimmüüdud gaseeritud joogi valmistamist, müüs dr. Pemberton osa oma äri erinevatele osapooltele, kusjuures enamik Atlanta ärimehele, Asa G. Candler'ile. Candler'i juhtimise all laiendas Coca-Cola oma limonaadiautomaate ka Atlantast väljapoole. Kui 1894. aastal tekkis soov teha jook kaasaskantavaks nõudluse muljetavaldava kasvu tõttu, 4 paigutas Joseph Biedenham oma limonaadiautomaadi juurde pudeldamiseks vajaliku tehnika, olles esimene, kes pani Coca-Cola pudelisse. Laiaulatuslik villimine sai võimalikuks juba viis aastat hiljem, 1899, aastal, kui kolm ettevõtlikku ärimeest Chattanooga's, Tennessee's tagasid endale ainuõiguse villida ja müüa Coca-Colat. Kolm ettevõtjat ostsid villimise õigused Asa Chandler'ilt vaid ühe dollari eest. Benjamin Thomas, Joseph Whitehead ja John Lupton arendasid tänaseni kasutuses oleva ülemaailmse Coca-Cola villimise süsteemi.
Prantslased sulatasid sellega kirikukellade pronksi. Ahju tunti ka Rootsis ja Inglismaal. 1677 võttis Carroni rauatehase arstist omanik John Roebuch patendi leekahjule, kuid ei suutnud oma ideed ellu viia. 1766 kohendasid vennad Cranage'id hariliku sulatusahju ümber leekahjuks ja sealt kivisütt põletades said päris head separauad. Nende rakendatud leegiväli hoidis ära lisandite ülekandumise kivisöest metalli. Et raud sulatamise jooksul vajas pidevat segamist, hakati võtet kutsuma pudeldamiseks. Üsna samasuguse tulemuseni jõudis ka ameeriklane John Cokhutt (1783). Lõpliku lihvi pudeldamismenetlusele andis 1784 laevamaakler Henry Cort. Nuputati teistegi võimaluste kallal. Tiigelraua saamise lahendas silmaarstist kellassepp Benjamin Hunstman, kes 1740 asutas Sheffieldi lähedal vabriku kellavedrude tootmiseks. Algas rauatööstuse kiire areng, juurde tuli uusi rauatöömasinaid. Rootslane Christopher Polhem võttis raudlattide tegemiseks kasutusele soonvaltsid (1745). J
annaabi.ee 
