sisaldab hinnanguid, mis rühmituse ajaloolise missiooni mõitmiseks on ajaloolise tähtsusega ("Noor-Eesti", 1915). A. H. Tammsaare ühiskonnakriitika peegeldas Eesti ühiskonna arengutendentse ning sisemisi vastuolusid, samuti aitas leida vastuseid paljudele keerulistele probleemidele. Ühtlasi avas kirjaniku publitsistika tema kirjandusteoste ideelise ja filosoofilise tagapõhja ning viis Eesti sotsiaalset ning esteetilist mõtet suurte sammudega edasi. Mõjukaks ja meisterlikuks publitsistiks, kes ühendas endas terava ühiskondliku analüüsivõime ja inimese olemust sügavuti mõtestava filosoofi, kujunes kirjanik Koitjärvel, kus ta veetis Esimese maailmasõja aastad. Sõja metsikus ja rahvaste kannatused tekitasid temas kahtlusi senistes ideaalides - Euroopa kõrges kultuuris ja tsivilisatsioonis. A. H. Tammsaare kirjanduskriitika vaatleb loominguprotsessi mitmesuguseid küsimusi ja kirjanduse funktsiooni ühiskonnas
J luuletajanimi oli Linnutaja. Peale selle koostas J näiteks meeskoorilaulude kogu. Koostas õpikuid, organiseeris Eesti Aleksandrikooli ja Eesti Kirjameeste Seltsi. Tegutses Pärnu ja Viljandi põllumeeste seltside esimehena. 1881 valiti Jakobson pärast konflikti J. Hurdaga Eesti Kirjameeste Seltsi (EKmS) esimeheks. J suri Kurgjal 19. märtsil 1882, maeti perekonna matusepaika Kurgjale. 1865. aastast kujunes J väljapaistvaks publitsistiks: kirjutas EP-le juhtkirju, esines Tartus Vanemuise seltsis kõnedega. Tema "Kolm isamaa kõnet" said rahvusliku liikumise programmiliseks teoseks. Jakobson ise ütles kirjas Koidulale, et ajalehes "peavad sõnad nagu tuli ja mõõk olema", Kölerile aga kirjutas: "Rahva suurem osa magab meil. Ainult ajaleht võib selle kangestuse vastu aidata." Oma ajalehe väljaandmiseks taotles luba juba 1868, kuid see õnnestus alles 1877.
annaabi.ee 
