näeb igalpool. Ei ole rahvust, kes kokku ei hoiaks. Muidugi on olemas asjaolud, kus omakasu või väljapääsmatu olukord sunnib inimest loobuma oma rahva prioriteedist. Sõjaväeline eeskiri näeb ette seljuhul mahalaskmist või pikaajalist vangistust. Toon näite maailmasõjast, keegi ei tahtnud olla kaotaja poolel. Eesti rahvas jooksis nii sinna kui siia ja sai seda omal nahal tunda kuidas vahetus võim ja olukord. Oli ja kindlasti ka on siiamaani neid, kes kindlasti ei allu provokatsioonile ning võõrvõimule, kuigi on ka löövad käega. Näiteks eestis elavad venelased. Mis te arvate, kui suur on see protsent kes Eesti riigi eest sõtta läheks? 5-10%, kui sedagi. Vahest on tunne et elame Venemaal. Siin võõrvõimu rohkem. Nad on alati koos, hoiavad ühte. Muidu elavad vagaralt mie keskel aga kui sõjaks läheb siis on esimesed kes noa selga löövad. See pole ainult siin Eestis, see on igalpool, isegi Venemaal. Meil on, mida neilt õppida ja neil on, mida meilt õppida.
Avades ajalehe või ajakirja ei oota me midagi muud kui tõtt ning siirust. Vaadates telekat ei tule meil pähegi, et see, mis sealt tuleb on kas propaganda või ajupesu. Ajakirjandus ongi see, mis peaks meile kui suurele teadmatuses vaevlevale massile tooma teadmisi sellest, mis toimub maailmas meie ümber. Kõik mida me ootame on uudised, mis vastavad tõele ning ei midagi muud. Lootuses, et asi sellega piirdub ei tasu ennast rahustada, sest kui esmavajadus on käes tahetakse mugavust ning närvikõdi millele suunas suur osa Eesti ajakirjandusest on suundumas. 1991, kui Eesti, kui riik oli taasiseseisvumas ning lapsekingades oli ausa ajakirjaniku töö kõrges hinnas, sest siis oli vaja teada tõde, mitte propagandat, mis tuli vene telejaamadest ning tsenseeritud ajakirjandusest. Loodeti vabadust ning jagati õiget informatsiooni, mis tagas inimestele lootuse. Riigi majandus oli madalseisus aga vähemalt oli kuulda tõde. Erinevalt enamikust postkommu...
meediavägivalla tähendusest. Meedia mõju vägivalda sõltub isiksusest ning ka samastumisest. Mõju sõltub isiksusest ja samastumisest. Meediavägivalla tähenduse muutmise kaudu on võimalik meedia mõju neutraliseerida. Psühholoogias on näiteks kümmekond erinevat agressiivsuse teooriat. Agressiivsuse põhjustena on käsitletud instinkte, negatiivseid eeskujusid, negatiivsetest mudelitest õppimist, reaktsiooni provokatsioonile, tiheliolekut, kõrget temperatuuri, frustratsiooni, ärevust, geneetilisi tegureid ja ühiskonda. On osutatud nende tegurite korrelatiivseid seoseid agressiivsusega. Samuti on tehtud mitmeid uuringuid selle kohta, kuidas meedia mõjutab inimeste agressiivsust. Meediavägivald loob konkreetsed käitumismudelid. Ühes kuuekümnendate aastate eksperimendis näidati kahele väikelaste grupile filmi kloun-nukust Bobost. Ühele grupil näidati, kuidas Boboga
Provokatiivsed ründed ei ole üldsegi harvad: otsene provokatsioon, verbaalne või füüsiline, kutsub sageli esile agressiivse reaktsiooni.63 Provokatsiooni tugev mõju agressiooni aktualiseerimisele leidis formaalse tõestuse reas laboratoorsetes eksperimentides. Näiteks reas uurimustes, mida teostas Taylor oma kolleegidega (Borden, Bowen & Taylor, Dengerink & Bertilson, Dengerink & Myers, Taylor), oli välja selgitatud, et enamus inimesi reageerib provokatsioonile otsustava vasturünnakuga.64 Nendes eksperimentides katsealused võistlesid paarikaupa reaktsiooni kiiruse ülesannete täitmises, ja kaotanu sai karistada elektrilaenguga. Võimalike laengute võimsuse diapasoon oli eelnevalt kummagi mängija poolt määratud, nii et igaüks justkui oleks kontrollinud laengu võimsust, mida pidi saama kaotuse korral tema vastane. Eksperimendi tingimuste kohaselt tõsteti
annaabi.ee 
