hingestatusse vms. Seejuures ei pruugi ta ise üldse arvata, et usub ühte osa konkreetsest religioonist, vaid peab usutavat väidet kindlaks faktiks. Taolised uskumused kujutavad endast vääramatuid veendumusi, mis on nii kindlad, nii iseenesestmõistetavad, et ainuüksi mõte nende kahtluse alla seadmisest näib ebanormaalsena ning keegi ei hakka nende kohta põhjalikku tõestusmaterjali nõudma, vastasel korral peetakse teda kas väga rumalaks või lihtsalt provokaatoriks. Eriti võimendub see ühiskonnas või teatud ühiskonnakihis laialt levinud müütiliste arvamuste puhul. Inimesele meeldib otsida seletusi olnule. Kuidas ja miks miski või keegi tekkis, arenes. See seletabki asjaolu, mispärast on igal rahval ning religioonil omad nägemused maailma ning selle elusolendite ja paikade tekke kirjeldustega. Tutvudes lähemalt ükskõik, millise religiooniga, puutume peaaegu alati kokku maailma, inimeste ja loomade, veekogude,
poolt väga kiidetud, seda nimetatakse isegi geniaalseks. Dostojevski mõistab, et pahed peituvad inimestes endas, mitte sotsiaalses seisus. Sellel teemal ilmuvad temalt romaanid ,,Perenaine" ja ,,Nõrk süda". Tema hingeline vastuolu viib sisemise mässuni. Selle ilmekaks näiteks on ,,Teisik". Venemaal hoogustub samal ajal põrandaalune liikumine. Dostojevski ühineb Petrasevski ringiga, kes levitavad kirjandust, et tsaari kukutada. 1849 liitub ringiga uus liige, kes osutub provokaatoriks. Ringi liikmed arreteeritakse ja neile mõistakse surmanuhtlus. Dostojevski saadetakse neljaks aastaks Siberisse sunnitööle. Seal halveneb tema tervist ja ta nakatub tuberkuloosi. Tema maailmavaates toimub suur pööre kaob usk revolutsiooni; usub, et inimkonda saab päästa vaid headus, andeksand ja valmisolek ohverdada. Pärast sunnitööd naaseb Dostojevski Peterburi. Jõub kätte pärisorjuse kaotamine. Tsensuur nõrgeneb. Dostojevski loomingut võetakse vaimustusega vastu.
annaabi.ee 
