klassifitseerimisskeemi aluseks. Printsiibil oli puuduseid, kuna selle järgi tuli algse looja fond muuta erinevateks osadeks ja lahutada üksteisest. Vajadus parema arhiivikorralduse järele sundis prantsuse arhivaare töötama välja teaduslikumat printsiipi. Erinevatel andmetel 1839. või 1841. aastal sündis provenientsiprintsiip (Respect des Fonds pr. k.). Provenientsiprintsiip pertinentsiprintsiibi vastu see oli justkui sõda ajaloo ja loogika vahel. Provenientsiprintsiipi nimetatakse ka päritoluprintsiibiks, mille kohaselt üht päritolu dokumendid tuleb hoida koos ja neid ei tohi ära segada teist päritolu dokumentidega. Tänapäeval ei kasutata enam arhiivikorralduses pertinentsiprintsiipi põhiprintsiibina. Piltide andmebaaside haldurid seisavad vastamisi kvaliteedi ja jätkusuutlikkuse probleemidega, kuid nende kõrval muretsevad nad eelkõige, kuidas tagada kollektsioonidele teemal põhinev juurdepääs
Arhiivi korrastamisel ja kirjeldamisel peab lähtuma arhivaalide ladestumisest ja kinnistama nende tekkekonteksti. Mida vähem on toimunud muudatusi dokumentide asjaajamises ladestumise ja arhivaalide avalikku arhiivi üleandmise vahel, seda selgema ülevaate annab arhiiv asutuse tegevusest ja seda kergemini on ta kasutatav uurijate poolt. Kindlasti tuleb silmas pidada kahte põhimõtet: päritolu- ehk provenientsiprintsiipi. Kasutusel alates 1789, koosnes fondidest, mis ütlses, et ühe arhiivimoodustaja dokumendid ei kuulu kokku teise moodustaja materjalidega. Arhivaalide kuuluvus arhiivi ja nende päritolu peab olema selgesti jälgitav ja eristatav. Niimoodi tagatakse arhiivi kadudeta säilimine. Digitaalsete andmekogude osas võib päritoluprintsiibi järgimine tekitada küsimusi. Erinevad asutused kannavad andmeid ühte ja samasse andmekogusse, kasutavad ja töötlevad neid aga hoopiski teised
annaabi.ee 
