135 Lutserni segukülvi botaanilise koosseisu mõju rohusööda kvaliteedile Kõrrelise lisamine lutsernile muutis rohusööda keemilist koostist. I niide tehti lutserni õiepungade moodustumise lõppfaasis või õitsemise algul olenevalt kevad- suvisest temperatuurist ja sademetest. Liblikõieliste kõrge proteiinisisaldus ja selle suur lõhustuvus vatsas on probleemiks söötmisel. Hea rohusööda proteiinisisalduse miinimumnõudeks on 15% (Tamm 2005). Kuigi kõrreliste mõjul proteiinisisaldus vähenes ei jäänud see hariliku lutserni segudes heale rohusöödale nõutud tasemest väiksemaks. Kõrreliste liikidest oli tugevama mõjuga ohtetu luste ja nõrgema mõjuga harilik päideroog (tabel 2). Lutserni puhaskülvi toorproteiinisisaldus I, II, III niites oli 193-233 g kg-1 KA. Hariliku lutserni segukülvide proteiinisisaldus I ja II niites oli optimaalne (154-183 g
söödas (õhu niiskusesisalduseni kuivatatud söödad), kuna naturaalses söödas oleneb proteiinisisaldus veesisaldusest. Nii näiteks on naturaalses täispiimas vähem proteiini kui põhus (vastavalt 3,3% ja 3,7%, veesisaldus vastavalt 87,5% ja 17%). Ometi ei peeta põhku täispiimast proteiinirikkamaks. Vahe saab selgeks, kui arvestada põhu ja piima proteiinisisaldus kuivaine kohta. Täispiima kuivaines on 26,4% proteiini, põhu kuivaines ainult 4...4,5%. Söötade hindamisel proteiinisisalduse järgi tuleks lähtuda loomade keskmisest proteiinitarbest. Keskmise looma proteiinitarve saab kaetud kui sööda kuivaines on 15% või rohkem proteiini. Kuivaine proteiinisisalduse järgi jaotataksegi söödad: väga proteiinirikkad: üle 40% proteiini kuivaines: verejahu 94% kalajahu 65-70% sojasrott 50% maapähklisrott 48% rapsiskook 34-40% puuvillasrott 40-42% proteiinirikkad: 20-40% proteiini kuivaines: hernes 25-28%
SKA S% SKA S% SKA S% Timut 2,50 65 3,22 64 4,02 62 Harilik aruhein 1,88 67 3,01 65 3,79 64 Karjam raihein 2,44 69 3,19 67 4,10 66 Lutsern 3,02 68 3,31 66 4,47 64 Pun. ristik 2,44 70 2,75 67 3,75 66 Liblikõieliste ja kõrreliste heintaimede keemiline koostis Proteiin Proteiini hindamisel arvestame sööda proteiinisisalduse kõrval selle lahustuvust vatsavedelikus ja lõhustuvust vatsa mikroorganismide poolt. Tabelis 3 on toodud liblikõieliste ja kõrreliste toorproteiini(TP) sisaldus ja selle vähenemise käik. Liblikõielised on proteiinirikkamad kui kõrrelised. Kõrrelistest on aeglasema proteiinisisalduse vähenemisega karjamaa raihein, timut seevastu on proteiinirikas vaid enne kõrsumise faasi lõppu. Liblikõieliste proteiinisisalduse langus kulgeb seoses taime arenguga märksa aeglasemalt.
osa energiast ja valgu lämmastikust läheb ainevahetuse käigus kaduma ning võib sattuda väljaheidete näol keskkonda. Söötade proteiinisisaldus. Söötade proteiinisisaldus varieerub suuresti. Üldiselt on taimsed söödad proteiinivaesed, sisaldades rohkesti süsivesikuid - tärklist, suhkruid, toorkiudu. Proteiinirikkad on kaunviljad, liblikõielised ja enamus loomsetest söötadest. Söötade hindamisel proteiinisisalduse järgi tuleks lähtuda loomade keskmisest proteiinitarbest. Keskmise looma proteiinitarve saab kaetud kui sööda kuivaines on 15% või rohkem proteiini. Mäletsejate seede Mäletsejaliste ruumikas liitmagu võimaldab neil kasutada rohkesti koredat, toorkiurikast sööta, seda seedimiseks põhjalikult ette valmistada ja seedida. Mäletsejaliste eesmaod on unikaalse ehituse ja funktsioonidega, väga ruumikad organid. Kõige suurema mahutavusega on vats
Silo ja heina osatähtsuse üle on palju vaieldud, kuid on selge, et heinast ei loobuta kunagi, kuigi selle osatähtsus, võrreldes varasemaga, väheneb. Hea heinategemise aeg on lühike, praktiliselt juuni kolmas dekaad. Varasel kevadel võib see alata ka enne. Varem saab sellist rohtu küll sileerida, kuid säilituskuivaks kuivatamine on raske ja kuumadel suvekuudel võib hein uuesti niiskuda ja hallitama minna. Juuli alguseks peaks esimene niide tehtud olema, sest kiusisalduse tõusu ja proteiinisisalduse vähenemise tõttu langeb siis järsult heintaimede toiteväärtus. Mõnel suvel on võimalik heina teha ka ädalast augusti algul või juuli lõpul Sademete ja kuiva ilma perioodid vahelduvad Eestis sageli, nii et niitmise, kaarutamise, kogumise, veo, ja hoidlassepaneku võimsus peaks võimaldama varuda kogu hein ühe nädala jooksul. Niitmine katkestab toitainete juurdevoolu taimesse ja veel elavad taimerakud hakkavad elutegevuseks kasutama taimedes leiduvaid toitaineid
Peamiseks varutoitaineks on tärklis , mis ladestub endospermis. Igal teraviljaliigil on tärkliseterad iseloomuliku kujuga. Niiskes, merelises kliimas on teraviljal tärklisesisaldus suurem kui kuivas kliimas kasvanud teraviljadel. Peale tärklise on terades roosuhkrut (kuni 1,5% tera massist), mis paikneb peamiselt idus. Toorproteiini on terades 6...22%. Suur proteiinisisaldus tõstab terde väärtust, kuna neis sisaldub siis rohkesti asendamatuid aminohappeid (valgud). Proteiinisisalduse suurenedes süsivesikute hulk väheneb seega ei ole suur proteiinisisaldus soovitatav õlle-, piirituse-ja tärklisetööstusele kasvatatavate sortide juures. Kõige proteiinirikkamad on kõvanisu terad, aga on aretatud ka suure proteiinisisaldusega odra-, maisi-ja kaeravorme. Toorproteiini väärtus oleneb valkude koostisest. Taigna uhtmisel veega jääb järele kleepvalk , kuna eralduvad vees lahustuvad ühendid. Kleepvalgus on u. 80% valke. Kleepvalgu koostisest ja
pole, välja arvatud P ja aminohapped. Sama kehtib ka sööda koostises olevate erinevate ingredientide kohta 3. Toitainete suurema emissiooni rooja ja uriiniga tingib nende liigne sisaldus söödas. 4. SÜNTEETILISTE AMINOHAPETE JA KÕRGEKVALITEEDILISE PROTEIINI KASUTAMINE!!!!! A. Sööda proteiini sisalduse vähendamine ja sünteetiliste aminohapete kasutamine. B. Sööda proteiinisisalduse alandamine vähendab eelkõige N sisaldust uriinis, roojas mitte märkimisväärselt. C. Katsed on näidanud, et 1%-line sööda proteiinisisalduse alandamine (koos sünt. Aminohapete kasutamisega) väheneb lämmastiku eritumist uriini ja roojaga ligikaudu 8%. D. Sünteetiliste aminohapete kasutamise piirid lämmastiku talletumine kehas väheneb, kui sööda proteiinisisaldust vähendada üle 4% ja selleks kasutada enam
· Puudused: a) madalam tiinestuvus, b) suurem munasarja tsüstide esinemissagedus., c) madalam piimatoodang, d) lühem eluiga. · Paljudes uurimustes on osutunud kõige optimaalsemaks esmaspoegimise vanuseks 24 kuud. · Söötmine olgu korraldatud nii, et noorkari ei rasvuks, et · Juurdekasv saavutatakse põhiliselt proteiini ( mitte rasva) ladestamise teel. · Kahjuks pole söötmisega võimalik suurendada ainult organismi proteiinisisaldust. Koos proteiinisisalduse suurenemisega suureneb ka rasvasisaldus. · Mullika kehas on poegimise ajal (635 kg), 23 % rasva siis kui kasvab päevas 800 grammi. Kasvukiiruse ja piimatoodangu vaheline seos. · Paljud katsed on kinnitanud, et söötmise intensiivsus peab olema ennem ja pärast puberteeti vasikatel erinev. Piimanäärme areng · Udara kas ja areng määravad suuresti ära lehma piimatootmise võime ja laktatsiooni püsivuse.
likku ja pärast peeneks tampida, omastatakse nad kiiremini. Piimatooted (ei soovitata). Rasvavaba kodune juust, kohupiim ja lambapiimajuust seeduvad umbes 90 minutit. Maksimum üheks toidukorraks 120-240g. Täispiimast valmistatud kohupiim seedub kahe tunniga. Ühel söögikorral sööge mitte enam kui 240g. Täispiimast valmistatud kõva juust, sellised nagu Sveitsi või Menster, vajab seedumiseks 4-5 tundi. Ühel toidukorral maksimum 60-120g. Märkus: suure rasva- ja proteiinisisalduse tõttu seeduvad kõvad juustud kauem kui kõik teised toiduained. Loomset päritolu proteiinid: munakollase seedimiseks kulub 30 minutit, kogu muna seedimiseks 45 min. Maksimumkogus on 1-2 muna päevas. Kala sellised nagu tavaline ja väike tursk, kammeljas, samuti paltuse filee, seeduvad poole tunniga. Maksimum mitte üle 180g, omavahel võib segada kaks liiki. Lõhe, forell, tuunikala, heeringas (rasvasem kala), seedub maos 45-60 min. Norm sama mis eelmises punktis.
Ristikuterohke karjamaa. Väetise andmine sõltub ristikute osatähtsusest. Esimestel aastatel kui ristikuid on üle 30%, lämmastiku ei anta. Kui alla 30% on, siis tuleks anda igal aastal lämastikku. Täiendav lämmastik on vaja anda suvel. Vanadele umbrohtunud tuleks anda väetist kolm korda suve jooksul kogu normiga 120 kg/ha. Kõrreliste rohumaad. On vaja anda tunduvalt suuremaid lämmastikukoguseid. Sellega kaasneb nii kuivainesaagi kui ka proteiinisisalduse tõus. Mitmeniitelisel rohumaal 200-250 kg/ha. Niidule on rohkem väetist vaja, sest sinna ei satu midagi tagasi. Väga suured normid võivad kahjustada loomi. Väetamise kogus sõltub niitmiste arvust. PK väetiste kasutamine Nad on ka põhiväetised, aga nende kasutamisele ei järgne järsku saagitõusu. Olenevalt mullas leiduvatest kättesaadavatest toitainetest saak võib tõusta 10-30%. Samas kui lämmastik võib tõsta 5 korda(500%) saaki. PK väetised tagavd teiste
Kui lehma söödetakse pikema perioodi või mitmete talvede vältel kirjeldatud viisil, muutub ta nuumloomaks (energia ülejääk ladestatakse rasvana) ja toodangupotentsiaal väheneb. Ka korrektsele söötmisele üle minnes ei saavutata nuumunud looma puhul enam nii kõrget toodangutaset, kui oleks võidud saavutada pideva korrektse söötmise korral. Ebaõige söötmise tagajärjel tekkinud ainevahetushäired on sageli püsiva või osaliselt püsiva iseloomuga. Ratsiooni energia- ja proteiinisisalduse tasakaalustamiseks on kõige lihtsam kasutada suure proteiinisisaldusega jõusööta, näiteks sojasrotti. Sellega asendatakse üks osa 237+39 = 276 odrajahust. Põhisöötades (hein + põhk + juurvili) on 5,4 sü ja 422 g seeduvat proteiini, jõusöödaga tuleb lisada 5,1 sü ja 538 g seeduvat proteiini. Ülesandeks 276 onon100
Küllastuskontsentratsioon magevees 0 kraadil 14 mg/l, kui soolsus on 260 ppt langeb kuni 2 mg/l. · Valgustingimused head. Punase värvuse võivad anda bakterid, rohevetikas Dunaliella, aga ka zooplankton Soolsuse tõustes väheneb bioloogiline mitmekesisus, kuigi keskmiselt soolastes järvedes võib olla elustik suhteliselt rikkalik. Tsüanobakter Spirulina looduslik levila Kesk- ja Ida-Aafrikas ning Mehhikos, S. platensis ja S. maxima on olulised oma körge proteiinisisalduse poolest. Ei vaja magedat vett, seob CO2. Hüpo- ja mesohallinsetes järvedes on köige arvukamad ränivetikad. Kõige soolataluvam liik on ülemaailmse levikuga Dunaliella parva. Talub 20-350 g/l. Paljudes hüperhaliinsetes järvedes ainus fotosünteesiv organism. Makrovetikatest on tavalised mändvetiktaimed (kuni mööduka soolsuseni <50 g/l - Chara, Tolypella). 7
Silo ja heina osatähtsuse üle on palju vaieldud, kuid on selge, et heinast ei loobuta kunagi, kuigi selle osatähtsus, võrreldes varasemaga, väheneb. Hea heinategemise aeg on lühike, praktiliselt juuni kolmas dekaad. Varasel kevadel võib see alata ka enne. Varem saab sellist rohtu küll sileerida, kuid säilituskuivaks kuivatamine on raske ja kuumadel suvekuudel võib hein uuesti niiskuda ja hallitama minna. Juuli alguseks peaks esimene niide tehtud olema, sest kiusisalduse tõusu ja proteiinisisalduse vähenemise tõttu langeb siis järsult heintaimede toiteväärtus. Mõnel suvel on võimalik heina teha ka ädalast augusti algul või juuli lõpul Sademete ja kuiva ilma perioodid vahelduvad Eestis sageli, nii et niitmise, kaarutamise, kogumise, veo, ja hoidlassepaneku võimsus peaks võimaldama varuda kogu hein ühe nädala jooksul. Niitmine katkestab toitainete juurdevoolu taimesse ja veel elavad taimerakud hakkavad elutegevuseks kasutama taimedes leiduvaid toitaineid
efektiivsus (SE) ligi kaks korda (SE on vastavalt 17,8 ja 31,4%). Sama väljendab ka liitri piima tootmiseks kulutatud energiakoguse vähenemine seoses piimatoodangu suurenemisega · Lehma vajaduste rahuldamisel tuleb arvestada põhiliselt viie toitainefaktorite klassiga. · Need on energia, proteiin, vesi, mineraalained ja vitamiinid. · Oluline on ka nende omavaheline tasakaal ratsioonis. Kõige tähtsam on energia- ja proteiinisisalduse õige vahekord söödaratsioonis. · Viimasel ajal on hakatud üha enam tähelepanu pöörama ka vitamiinide tarbe rahuldamisele, mis on eriti oluline kõrgetoodanguliste lehmade söötmisel. Puudujäägid söötmiskorralduses ja mittekvaliteetsed söödad vähendavad piimatoodangut ja alandavad piima kvaliteeti. · Seede üldkäsitlus · Veis on mäletsejaline, kellel on liitmagu, mis koosneb ees- ja pärismaost ehk libedikust.
4,5-10,5%, mineraalaineid 1,1-1,2%. Valges lihas on rohkem toorproteiini (23%) kui punases lihas (18-19%). Punases lihas on rohkem jällegi rasva (2,7-2,9%) kui valges lihas (0,5%). 100 g kanabroileriliha sisaldab 132-182 kcal energiat. Lihakeha keemilist koostist mõjutab vanus ja sugupool. Enamasti on vanemate kanabroilerite lihas rohkem rasva ja vähem toorproteiini. Broileriliha on skleroproteiinide väikese sisalduse tõttu eriti õrn. Valge liha oma suurema proteiinisisalduse ja väiksema rasvasisalduse tõttu kui punane liha on kõrgete dieetiliste omadustega ja sobib laste, eakate ja haigete dieettoiduna. Rasva ja proteiini sobivamaiks vahekorraks kanabroilerilihas peetakse 1:2. Seega ei tohiks broileriliha rasvasisaldus liha kvaliteedi seisukohalt ületada 10%. Sellise rasvasisalduse korral on liha maitseomadused isegi paremad, sest linnuliha lipiidides on rikkalikult inimesele asendamatuid
Anda hinnang saagikuse keskmisele. 95% tõenäosusega on rapsi keskmine saagikus xxx…yyy kg/ha. Keskimine saagikus ja selle standardviga on … kg/ha. Kumb sort on suurema saagikusega ja kumb stabiilsema saagikusega? Kas kahe etteantud sordi rapsi keskmised saagikused on usutavalt erinevad? Kasutage selle tõestamise Sordil on oluline/ei olulist mõju rapsi saagikusele ( t = … ; df = … ; p = … ). Analüüsige toorrasva (x) ja proteiinisisalduse (y) vahelist seost. Millise tugevusega ja suunaga seosega Kas saagikuse ja taimede kõrguse vahel on tugev seos? Kas saagikuse ja taimede kõrguse vahel on negatiivne seos? Suvirapsi sordivõrdluskatsete tulemused aastatel 2004…2015 Sort Katsekoht Aasta Saak, kg/ha 1000 tera mass, g. Bolero Viljandi 2004 1640 2.83 Bolero Kuusiku 2004 3140 2.84
annaabi.ee 
