on pikema kasutuskestusega. Liblikõielised heintaimed sageli neil põhjustel hävivad. Kui liblikõielisi puhtalt kasvatada, jääb põld kohati hõredaks või tühikuliseks, annab vähe saaki ja umbrohtub. Segusse võetud kõrrelised võrsuvad ja täidavad tühjad kohad kamaras ning hoiavad ära umbrohtumise. Kõrrelised koos liblikõielistega moodustavad tihedama taimiku, seega kujuneb ka saak suuremaks. Liblikõielised heintaimed Rohumaadel on proteiinirikkamaks taimerühmaks liblikõielised, neile järgnevad rohundid ja lõpuks kõige enam levinud kõrrelised. Liblikõieliste hein on väga maitsev ja sisaldab rohkesti proteiini, kaltsiumi- ja fosforisooli ning vitamiine. Liblikõielisi heintaimi kasvatatakse kõige rohkem põldheinas, tavaliselt 60-80 % seemnesegust. Suur osatähtsus on liblikõielistel ka lühiajaliste niitude segudes. Pikema kestusega niitudele ja karjamaadele külvatakse vähem 15-25%, ülejäänud
Proteiinirikkad on kaunviljad, liblikõielised ja enamus loomsetest söötadest. Söötade võrdlemisel on õigem võrrelda söötade proteiinisisaldust kuivaines või õhukuivas söödas (õhu niiskusesisalduseni kuivatatud söödad), kuna naturaalses söödas oleneb proteiinisisaldus veesisaldusest. Nii näiteks on naturaalses täispiimas vähem proteiini kui põhus (vastavalt 3,3% ja 3,7%, veesisaldus vastavalt 87,5% ja 17%). Ometi ei peeta põhku täispiimast proteiinirikkamaks. Vahe saab selgeks, kui arvestada põhu ja piima proteiinisisaldus kuivaine kohta. Täispiima kuivaines on 26,4% proteiini, põhu kuivaines ainult 4...4,5%. Söötade hindamisel proteiinisisalduse järgi tuleks lähtuda loomade keskmisest proteiinitarbest. Keskmise looma proteiinitarve saab kaetud kui sööda kuivaines on 15% või rohkem proteiini. Kuivaine proteiinisisalduse järgi jaotataksegi söödad: väga proteiinirikkad: üle 40% proteiini kuivaines: verejahu 94%
annaabi.ee 
