ja üheksanda elukümnendi luulelõimi. Lihtsais sundimatuis värssides elab edasi igatsus kadunud südamekodu järele. Proosa. Veel suuremal määral kui luule, juurdub Anna Haava jutustav toodang lapsepõlvekodu kekskonnas, talupojaühiskonna tõekspidamiste tüüpides ja keeles. ,,Lainete" värsinovellid ja humoreskid ei jõudnud ammendada kirjaniku südamelähedast ainet ja see sadestus kergelt kujus võtvais jutukestes, mis liitusid proosaraamatuks ,,Väikesed pildid Eestist"(1911). Ilma nõudliku valikuta on siia koondatud erisuguse tasemega üksteist pala. Sümpaatse ning lootustandva teosena meenutati ,,Väikesi pilte" veel aastakümneid hiljem ja kirjanikul soovitai oma mälestuste kirjapanemist jätkata. 30-ndate aastate keskel püüdiski Haava anda lisa samas laadis, kuid segavask teguriks sai kontsentratsiooni nõrkus. Mälestustekangas valgus laiali kõrvalistesse üksikasjadesse ja on säilinud 600-leheküljelise käsikirjana.
Parema tuleviku lootust on tugevdamas ühtekuuluvustunne oma maa ja rahvuse põhiväärtustega. Laps olin, kui möödus sõjakolin. Nooruk olin, kui tuli traktorikolin. Mees olin, kui algas sõnakolin. Kolin kolina järgi. Saadaks põrgu kogu värgi, aga hing on luulehaige. (“Autobiograafia”, 1966) MATS TRAAT PROSAISTINA Mats Traadi debüüdiks sai proosapala, novell “Lõppematu tee”, Elva rajooni ajalehes 1958.a., kuid tema esimeseks proosaraamatuks oli valdavalt 1964.a. valminud novellikogumik “Koputa kollasele aknale” (ilm. 1966, 30.a.). erinevalt oma selle aja luulest on kirjanik alustanud proosas külaelu üsnagi ahta näitamisega, argistseene ja –probleeme on piiratud miinimumini. Valides oma juttude tegelasteks enamasti noored inimesed, ei ole kirjanik panust teinud mitte psühholoogilisele esitusele, vaid nende tegutsemismotiivide usutava mõtestuse ja tagamaa loomisele.
annaabi.ee 
