''Ajaloo keerises'' on Andrus Kivirähki novell, mis on ülesehituselt klassikaline proosatekst. Sissejuhatav osa, kus jutustaja looga algust teeb, annab aimu sellest, mis lugejat ees ootab. Edasi areneb lugu vestluseks, kus tulevad välja tegelased. Pinge hakkab juba varakult tõusma, kui lugejani tuuakse rida sündmusi, mille järel on ka kulminatsioon ehk lugeja hakkab mõistma loos toimuvat olukorda. Pööre toimub üheaegselt lõpp-pingega ning lugeja emotsioonid on haripunktis ega tea, millise lõpuga on lugu. Seejärel saabub väga ootamatu lõpplahendus. Sündmused toimuvad ajas, kuid kaks tegelast toovad sisse oma meenutusi. Esimesel korral jääb see vaid ühe tegelase mõtetesse, kuid edaspidi jagab teine tegelane oma lugusid kõigiga. Seega toimub teoses ka tagasiminekuid. Tegelased liiguvad ajas(välja arvatud meenutused), kuid kohad muutuvad. Kuna lugu on esitatud selliselt, pole lugejal raske toimuvast aru saada. Esimeseks kohaks on kodu, kust lugu pihta hakkab
Proosaanalüüs Andrus Kivirähk – Ajaloo keerises Teksti sündmuste areng on esitatud kronoloogilises järjestuses ja jutustatakse millestki möödunust. Kui heietatakse mälestusi, siis on need ülejäänud faabulast selgelt eristatud. Sündmused on korrastatud lineaarselt, tegevus liigub ühes kindlas suunas. Tegelased Jaan ja Margit seavad end hommikul valmis vanatädi juurde minekuks. Esmapilgul tundub olevat tegu üsna normaalse päeva algusega, kuid jutustaja toob esile tagantjärele vaadates
Andrus Kivirähk „Ajaloo keerises“ Proosaanalüüs Andrus Kivirähki „Ajaloo keerises“ jutustatakse lugu millestki, mis on juba möödunud. Lugu algab erinevate kurjakuulutavate märkidega. “Kurjakuulutavaid märke oli õhus juba hommikul, …, inimene on ju ikka alles tagantjärele tark“ teeb autor lugejale esimeses lauses sissejuhatuse. Ilmselt, et lugejas põnevust tekitada. Järgemööda toodud näited annavad ilmekalt edasi nö tagantjärele-tarkuse (õues sajab vihma, mis muutub
Proosateksti analüüs 11.02.15 Proosatekst kui fiktsioon Ilukirjandus on valdavalt fiktsionaalne. Fiktsioon (lad. fictio või fingere ’väljamõeldis, teesklus’ või ’moodustamine, kujundamine’) Väljamõeldis, võltsing, igasuguse kujutlusvõime saadus. Diskursus, milles mittetegelikke asjaolusid esitatakse erilisel viisil, et see sugereerib neid pidama tegelikeks. Imaginaarsed juhtumite, asjade ja asjaolude väljamõtlemine, luulendamine (nt petmise eesmärgil) Oletus, mille kohta on teada, et ta on faktist erinev, aga mida siiski aktsepteeritakse Fiktsionaalne narratiiv, jutustav proosa sisaldab väljamõeldud lugusid Proosa ja luule Luulest kõneldakse kui millestki erilisest, mis vastandub proosale. Luule on proosa suhtes midagi pidulikku, ta on justkui ehitud kõne ja ehiskõne. Seega l
Värss. Siire. Värsisüsteemid. Värsijalg. Värsimõõt. Trohheus. Jamb. Daktül. Amfibrahh. Anapest. Riim. Riimitüübid. Algriim. Lõppriim. Täisriim. Irdriim. Liitriim. Meesriim. Naisriim. Daktülriim. Hüperdaktülriim. Paarisriim. Ristriim. Süliriim. Ahelriim. Lausriim. Segariim. Tuntumad riimitüübid. Kõne-, lause ja piltkujundid (,,Poeetika", lk 3959). Epiteet, võrdlus, metafoor, isikustamine, ümberütlus, allegooria, metonüümia, kordus, parallelism, antitees, astendus, retooriline küsimus, ellips, sõnamäng, paradoks, ristlause. Salm. Kinnisvormid. Ballaad. Sonett. Itaalia, prantsuse ja inglise sonett. Sonetipärg. Koomapalat "Poeetika" ILUKIRJANDUSLIKKUS ! Luule e POEESIA on keeleline looming, kunst. Ilukirjanduslikud tekstid: --> lüürika ! ! ! -> eepika ! ! ! -> dramaatika POEETIKA--> filoloogia ja filosoofia haru, mis uurib ilukirjanduslike tekstide olemust, ehitust ja toimet. --> Luulekunsti või laiemalt ilukirjanduslikkuse õp
„alal hoida omaenese minevikku ja on hakanud elama kestvas olevikus“. Jameson: pastišš kui „tühi paroodia“, mis on iseloomulik postmodernismile. Paroodia, kus seosed ei vii kuhugi, puudub koomiline sisu. Linda Hutcheoni peab paroodiat täiuslikuks postmodernismi vormiks. Ta näeb postmodernismi üheks iseloomustavama joonena ajaloolist metafiktsiooni – kirjandus, mis rõhutab teadlikult enda fitsionaalsust ja tuues esile ajaloo fiktsionaalsuse. Müüdi roll. Vanasti peeti müüte pühaks ja tõeks. Müüdid püüavad seletada maailma olemust. Müütidel oli sarnane eesmärk tänapäeva teadusele. Teemad, koostisosad, tegelaste põhiomadused korduvad kultuuris. Levinumad müüditüübid: loomismüüdid - piibli loomislugu, kus jumal lõi mittemillestki maailma 6 päevaga. ja kangelasmüüdid (Kalevipoeg, Herakles, Oidipius). Müüt kui maailma tajumise viis ka tänapäeval oluline. Näit
Seega hakkab teos elama omaette elu ning ei sõltu enam autorist. Kontekstikesksed lähenemised (kirjanduslugu, uushistoritsim ja uus kultuurilugu, postkolonialistlik kriitika, ökokriitika, feministlik kriitika). Millistele kirjanduse konteksti elementidele keskenduvad need lähenemised ja teooriad? NB! Kirjanduslugu saab uurida mitmete erinevate teooriate ja arusaamade valgusel kirjandusest ja kirjanduse ja ühiskonna ja ajaloo suhtest, sellest annab lühiülevaate kirjandus(aja)loo konspekt. Millistele kirjanduse konteksti elementidele keskenduvad need lähenemised ja teooriad? (Kirjandus)teksti paigutamine, seosed teksti ja konteksti vahel. KONTEKSTID a) keele & filoloogia ajalugu b) kirjandustraditsioon, kuhu teos/tekst kuulub ja mis on selle loomist mõjutanud c) autori elulugu d) ühiskondlikud, kulltuurilised ja poliitilised kontekstid, mis võivad teost mõjutanud 5
Kirjandusteaduse alused 1.Kirjanduse mõiste muutumine ajalooliselt? Kirjanduse mõiste on ajalooliselt palju muutunud. Läbi ajaloo on peetud kirjanduseks erinevaid asju. Enne 1800 peeti kirjanduseks igasuguseid kirja pandud teadmisi, kirjutisi, nt matemaatikast, astronoomiast, maailma arusaamadest, kirjandusest jne. Alates 18.sajandi lõpust oli kirjandus pigem väljamõeldis/fiktsioon. Enne oli kirjandus kui retooriline vahend hea argumendi loomiseks. Praegu on kirjandus pigem tõlgendamine, mida kirjandus meile õpetab maailma kohta. 2.Kuidas määratleda kirjandust (4põhitüüpi)? (1) Kirjandus kui poeetiline keel
Kõik kommentaarid