PRONKSIST ODAOTSAD Eestist on seni saadud 12 pronkseset, mis kuuluvad vanemasse pronksiaega. Eestist on leitud kuus pronksiaegset odaotsa, mis kõik peale Iru kindlustatud asulast saadu, on juhuleiud. Neist Muhust leitud eksemplar kuulub vanemasse ja teised nooremasse pronksiaega. See on üks vanemaid Eesti territooriumilt leitud metallesemeid. Pronksist odaotsa täpsemat asukohta pole teada. Muuseumi on see jõudnud 1871. a. Muhu odaots on pika putkega, mille alumises osas on ümber putke 7 soonest vöönd. Putk on varre külge kinnitamiseks varustatud aasaga. Odaotsa pikkus on 21,1 cm ja kaal 136,15 g. Muhu odaots meenutab kujult ja ornamendilt nn Seima (Seima-Turbino) kultuuri relvi, mis tänapäeval dateeritakse 2. at esimesse veerandisse eKr. Muhu odaotsale on vasteid teada Uurali ja Mustamere äärsete steppide odaotste. Tõenäoliselt on see pronksist odaots hõimudevahelise vahetuse teel jõudnud Läänemere äärde u. 1500-1250 aastat e.m.a. On ...
m. a. Kreeklaste alistumisega roomlaste ülemvõimule kaasnes olümpiamängude kordkorraline langus. Kristlik kirik pidas mänge paganlikeks ja keiser Theodosius I keelas need a. 394 m. a. j. Antiikolümpiamänge oli peetud 293 korral. Ajapikku hävis ka Olümpia (408. a. rüüstati templid, 426. a. andis keiser Theodosius II käsu need purustada). Olümpias korraldas esimesed väljakaevamised 1875--81 saksa arheoloog Ernst Curtius (1814-- 96). Leiti 130 marmorkuju ja bareljeefi, 13000 pronkseset, palju münte ja raidkirju. Kaevamised jätkusid 1936--41 ning neid alustati uuesti 1952. a. Nüüdisajal asub Olümpias Rahvusvaheline Olümpiaakadeemia, seal on ka olümpiamängude elustaja Pierre de Coubertini mälestussammas, millesse on paigutatud tema süda. Alates 1936. ast süüdatakse Olümpias olümpiatuli ja viiakse sealt olümpialinna. Koostamisel kasutatud teost "Olümpiamängud" ; Tallinn ; Valgus ; 1980 maaisand(aadlik, kirik) - maa omanik
Esineb ka kombineeritud tööriistu, näiteks kõõvitsuuritsaid jms. Pronksiaeg Eesti pronksiajas eristatakse vanemat (1500 - 1100 aastat e.Kr.) ja nooremat (1100 - 500 aastat e.Kr.) perioodi. Vanem pronksiaeg on arheoloogilises materjalis suhteliselt halvasti esindatud, kindlaid sellesse aega kuuluvaid kinnismuistiseid teatakse vähe. Vanemasse pronksiaega kuuluvad juhuleiud, nagu nn. hilised silmaga kivikirved ja kokku 12 pronkseset: odaots Muhust, sirp Kivisaarelt, arvatavasti ka rantkirved Äksist, Tahulast, Pähklast ja Raidsaarelt, õlgkirved Käeslast, Tõstamaalt, Karksist, Helmest ja Lellest ning õõskirves Järve- külast. Noorem pronksiaeg on suurte muutuste aeg ja arheoloogilises aineses taas hästi esindatud, eriti Eesti rannikualadel. Muutused toimusid ka matmisviisis -- hakati rajama maapinnal paiknevaid kividest kalmeehitisi, mis oma iseloomuliku konstruktsioonielemendi tõttu on
Pronksiaja teisel poolel paistavad silma Eesti tihedad sidemed. Kesk-Rootsi, Ojamaa ja Edela-Soomega. Siinse rahva aktiivsusest ja siiretest väljaspoole kõnelevad Asva kultuurile iseloomuliku keraamika esinemine ülemere asulates. Eesti vanemal pronksiajal ajavahemikus 18001000 eKr hakati Eesti alal kasutama pronksist (vase ja tina sulamist) valmistatud esemeid. Esialgu olid metallesemed üksnes luksusesemed siit on leitud vaid 19 tolleaegset pronkseset, mille hulgas on kirveid, sirp ja odaots. Oletatavasti on vanim Eestist leitud pronksese Eesti läänesaarestikus, Muhu saarel välja tulnud odaots, mis on pärit Lõuna-Uuralitest. Kuna pronks oli haruldane importkaup, jätkus ka kivikirveste valmistamine ja kasutamine. Nn. hilised kivikirved ongi arvukaimaks jäänuseks Eesti vanemast pronksiajast, lisaks neile teatakse vaid üksikuid selle ajastu asulakohti. Mida tollal surnutega tehti, pole kalmete puudumise tõttu teada.
Sel ajal sai alguse liha kuivatamine, kupsetamine ja tuhas hautamine. Neandertallasele kuulub Moustier' kultuur, mille kiviriistad on Acheuli kultuuri omadest märksa arenenumad. Kasutusele võeti kildtehnika. Mammutikutid kasutasid hoonete materjaliks mammuti luid ja nahku. PRONKSIAEG Vanem pronksiaeg on arheoloogilises materjalis suhteliselt halvasti esindatud, siia kuuluvad juhuleiud, nagu nn. hilised silmaga kivikirved ja kokku 12 pronkseset: odaots Muhust, sirp Kivisaarelt, arvatavasti ka rantkirved Aksist, Tahulast, Pahklast ja Raidsaarelt, õlgkirved Kaeslast, Tostamaalt, Karksist, Helmest ja Lellest ning õõskirves Järve- külast. Noorem pronksiaeg on suurte muutuste aeg, ning hästi esindatud, eriti Eesti rannikualadel, Saaremaal ja Hiiumaal. Muutused toimusid ka matmisviisis- hakati rajama maapinnal paiknevaid kividest kalmeehitisi, mis oma iseloomuliku konstruktsioonielemendi tõttu on saanud nimetuseks kivikirstkalmed
Jahust valmistati putru ja karaskit. Toidulauale andsid tublisti lisa kalapüük ja küttimine. Kui koduloomad haigustesse surid ja vili ikaldus, saadi vähemalt veekogudest kalu ning laantest metsloomi. Vanem pronksiaeg (1500 - 1100 aastat e.Kr.) Vanem pronksiaeg on arheoloogilises materjalis suhteliselt halvasti esindatud, kindlaid sellesse aega kuuluvaid kinnismuistiseid teatakse vähe. Vanemasse pronksiaega kuuluvad juhuleiud, nagu nn. hilised silmaga kivikirved ja kokku 12 pronkseset: odaots Muhust, sirp Kivisaarelt, arvatavasti ka rantkirved Äksist, Tahulast, Pähklast ja Raidsaarelt, õlgkirved Käeslast, Tõstamaalt, Karksist, Helmest ja Lellest ning õõskirves Järve- külast. Pronkskirvestega oli parem raiuda metsa ja meisterdada elamuid. Hooned tehti ristkülikukujulised ja laoti palkidest. Palgid asetati rõhtsalt ja nende vahed täideti saviga. Püstkodasid kasutati mõnikord suveköökidena. Rannikualadel ja saartel
sajand e.m.a. Kreeklaste alistumisega roomlaste ülemvõimlue kaasnes olümpiamängude kordkorraline langus. Kristlik kirik pidas mänge paganlikeks ja eise Theodosius I keelas need aastal 394 e.m.a. Antiikolümpiamänge oli peetud 293 korral. Ajapikku hävis ka Olümpia (408. aastal rüüstati templid, 426. aastal andis keise Theodosius II käesu need purustada). Olümpias korraldas esimesed väljakaevamised 1875-41 saksa arheloog Ernst Curtius . Leiti 130 marmorkuju ja bareljeefi, 13 000 pronkseset, palju münte ja raidkirju. Kaevamised jätkusid 1936-41 ning neid alustati uuesti 1952. aastal. Nüüdisajal asub Olümpias Rahvusvaheline Olümpiaakadeemia, seal on ka olümpiamängude elustaja Pierre de Coubertini mälestussammas, millesse on paigutatud tema süda. Alates 1935. aastast süüdatakse Olümpias olümpiatuli ja viiakse sealt olümpialinna. OLÜMPIAMÄNGUDE TAASSÜND Olümpiamängude elustamise idee pärineb Saksamaalt, suur huvi seda teoks teha tekkis 19
See oli kõik, mis Olümpia antiiksetest suurehitistest keskajal veel maapinnale ulatus. Ka nimi Olümpia ise vajus unustusse. Orgu, kus oli asunud muistne pühamu, kutsuti siis Antilaloseks (Kajade org), sest mägede vahel kajas hästi. (Kuningas/Voolaid 1997: 27-28) Olümpias korraldas esimesed väljakaevamised 1875-1881 saksa arheoloog Ernst Curtius(1814-1896). Leiti 130 marmorkuju ja bareljeefi, 13000 pronkseset, palju münte ja raidkirju. Kaevamised jätkusid 1936-1941 ning neid alustati uuesti 1952. a. Nüüdisajal asub Olümpias Rahvusvaheline Olümpiaakadeemia, seal on ka olümpiamängude elustaja Pierre de Coubertini mälestussammas, millesse on paigutatud tema süda. Alates 1936. aastast süüdatakse Olümpias olümpiatuli ja viiakse sealt olümpialinna. (Olümpiamängud 1980: 8) Kasutatud kirjandus: Kallipateira. - http://et.wikipedia
Pronksi kasutuselevõtt tõi kaasa murrangulised muutused, sest pronks on kahe metalli sulam. 90% vaske ja tina 10% - selline koostis oli kõige parem. Brimelli kõvadusarv on vasel 30, kõige paremal pronksil 230, keskmisel raual 250. Pronksist on võimalik valmistada tunduvalt teravamaid esemeid ja torkeriistu. Pronksi sulamistemperatuur on 700-900 kraadi, seda on palju lihtsam töödelda kui rauda. Kivikirvest ei saa parandada, aga pronkseset saab uuesti kasutada see valataksel ihtsalt ümber. Pronkseseme valmistamine on tunduvalt kiirem kui kivist samaväärse eseme toksimine ja pronksese on tunduvalt teravam ja parem. Eriti jõukaks muutusid pronksiajal need piirkonnad, kus leidus tina ja vaske. Vasekiviaegne mees Alpidest Ötzi sai omale nime leiukoha järgi. 1991 matkas abielupaar Aplides ja märkasid, et keegi paistab lumest välja. See oli väga kõrgel ja politsei ei viitsind selle laiba järgi minna.
Pronksi kasutuselvõtt tõi kaasa suured muutused. Pronks on kahe metalli sulam, looduses ei leidu. Kaks peamist koostisosad on vask (90%) ja tina (10%). Metallide puhul kasutatakse mõistet Brinelli kõvadusarv. Vasel on ta 30, kõige paremal proksil 230 ja keskmisel raual 250. Pronks on hea, sest on võimalik teha teravamaid torkeriistu. Esemete valmistamine pole keeruline, sest sulamistemperatuur on 700 – 900 kraadi. Pronkseset oli võimalik parandada ehk uus ese valada. Pronkseseme valmistamine võttis palju vähem aega. Algab kiire areng. Kõrgemale tõusevad piirkonnad, kus leidub vaske ja tina ja kus ise õpiti pronksist esemeid tegema. Jäämees e Ötzi. Leiti alpidest 1991. a, 3210 m kõrguselt. Kaasas oli vaskkirves. Uurimust juhtis K Spindler. Jäämees oli u 5300 a vana, laip oli mumifitseerunud. Uurimisgrupis oli 147 teadlast eri aladelt. Mehega olid
annaabi.ee 
