sisaldub vähemasti kolm peamist kriteeriumi: a) hinnatav käitumine on seotud mõne tegevuse või otsuse edasilükkamisega, b) edasilükkamine on mittekavatsuslik ning c) see halvendab sooritust või on kahjulik. Lisaks on prokrastineerimisel emotsionaalne aspekt: inimesed viivitavad tegevustega, kuigi teavad, et edasilükkamine ei too neile kokkuvõttes kasu. Irratsionaalsuse kõrval on prokrastineerimiskäitumise juures tähtsal kohal ka viivitamise tahtmatu olemus. Prokrastineerijatel on raskusi oma kavatsuste ja plaanide elluviimisel, mistõttu võib prokrastineerimist pidada irratsionaalseks ja tahtmatuks ennast kahjustavaks käitumiseks, mida võib käsitleda eneseregulatsiooniprobleemina. Kaitsekõne prokrastineerimisele Paljud muudkui räägivad, et prokrastineerimine on halb, et asju ei tohi jätta viimasele minutile, et tänaseid toimetusi on parem mitte homseks jätta ja muud sellist. Tegelikult, tunnistan üles, olen
37Vallerand, 1995). Tegu on ennasthävitava harjumusega, mis raskendab hakkama saamist 38õpingutega, tööga ja isikliku eluga (Beswick, Rothblum, & Mann., 1988). Eesti keelne termin 39on ,,viivitamine" aga varasemas teaduskirjanduses (Aus, Arro, Jõgi, & Malleus, 2014; Joonas, 402014), on kasutatud ka võõrkeelset sõna prokrastinatsioon. Käesolevas töös kasutatakse 41mõlemat sõna sünonüümina. 42 Prokrastineerijatel (indiviidid, kes kasutavad prokrastineerivat käitumist, ehk lükkavad 43oma tegevusi edasi) on keeruline oma plaane ellu viia, mistõttu nad tunnevad, et on iseendid 44alt vedanud. Ülesande sooritamine viimasel minutil tekitab pingeid, mistõttu ei suudeta 45õnnestumisest rõõmu tunda (Burka &Yuen, 2008). 46 Varasemad uurimused on näidanud, et prokrastineeriv käitumine on ülikoolides laialt 47levinud nähtus (Beswick et al., 1988; Joonas, 2014; Sirin, 2011)
annaabi.ee 
